Tänane päev oli eilsest nii erinev! Hommikul sain kenasti üles, ilmselt tänu mudradele olin kenasti lõdvestunud ja hästi välja puhanud.
Läksin hommikul märksa varem kui kella 6ks. Sel hommikul ei olnud ma veel selle peale tulnud, et saan seda kõike ka templis sees teha, nii et tegin oma harjutusi õues. Väiksel marmorist platsikesel, milliseid oli templi ümber mitmeid. Oli lihtsalt nii mõnus sirutada, venitada ja hingata, seda kõike värskes õhus. Tegin seal elu ilusaima turiseisu, varbad tähistaeva poole :)
Jooga oli täna super! Olin hästi puhanud, paindusin naudinguga, venisin hästi, mediteerisin 100%! Tunne oli superhea! 
Söök maitses ja enesetunne polnud üldse enam nii halb olla. Elu näis taas ilus :)
Kiusatus oli suur, et päevikusse oma mõtteid kribada. But – I wanted to keep my commitment.
Nagu ma viimases postituses kirjutasin, tundus mulle, nagu ma oleksin saanud kõrgemalt poolt loa Sylviaga suhelda. Nii sain talle vastata ja ise ka paar smsi saata. Kui ma aga sellele liiga palju mõtlema hakkasin ja temaga rohkem suhelda tahtsin, siis pandi kanalid kinni.. :P Võrk oli kinni ja läbi ei pääsenud... „Parem ehk ongi nii, saan rahus keskenduda vaikusele “ lohutasin ennast.
Täna on 31. detsember 2008. Õhtul mingit erilist aasta ärasaatmist ei toimunud. Pean tunnistama, et ega ma sellest eriti puudust ka ei tundnud. Ma pole juba aastaid olnud aastavahetusel eriline pidutseja. Minu meelest on olulisemaidki asju, kui ühe aastaNUMBRI vaheldumist tähistada…
Ja pealegi – meil oli igal õhtul on satsang. Nagu ma varem ka kirjutasin, on satsang India kultuuris „Guru seltsis olemine“ – lauldakse, mediteeritakse, küsitakse gurult küsimusi, mõtiskletakse. Kui Guruji ashramis oli, siis sai tõesti ka temalt küsimusi küsitud ja tema sõnade üle mõtiskletud. Guru Sri Sri ise on aga tõeliselt hea suuvärgiga ja hea huumorimeelega, nii et need õhtud möödusid väga huvitavalt. Välja arvatud muidugi siis, kui ta hindi keeles nalja kippus viskama… siis terve templitäis rahvast möirgas naerda, meie - kahvanäod ei saanud midagi aru :))
Satsang oli meie jaoks eelkõige õhtu tantsu ja muusikaga. Ja pidutseda nad seal juba oskasid! 
Niipea kui esimesed helid kõlasid, tõusid inimesed püsti ja hakkasid tantsima. Igaüks oma koha peal, iseendale. Tantsisid noored ja vanad, nii nagu neile endale parasjagu meeldis. Mina teinekord lihtsalt istusin, vaatasin ja imetlesin, kuidas koguni 70 aastased naudinguga väänlesid:))
Peale muusikapala lõppu ei plaksutatud. Kuna enamik laulis kaasa, siis oli see muusikute sõnul ühislooming, millele ei saa plaksutada. Selle asemel istusid inimesed endale kohale uuesti maha, rätsepistesse, panid käed põlvedele, sulgesid silmad ja tajusid seda, mis kehas toimus. See oli väga huvitav ja eriline kogemus. Ma pole kunagi varem tähele pannid, kui mõnusad aistingud peale tantsu sees liiguvad.
Lõpp on konkreetne. Ei ole mingeid lisalugude nurumist ega midagi. Kui kõik, siis kõik. Homme ju jälle :)
Kuna meil oli vaikimise aeg, siis oli eriline tunne sõpradega koos tantsida ja laulda (see oli ainuke koht, kus me suud tohtisime lahti teha:)) ja lihtsalt koosolemist nautida. 
Hollandlanna Maartje ja Patrick Rootsist.
No comments:
Post a Comment