31.12.2008 Teine päev (vana-aasta õhtu) vaikuses

Tänane päev oli eilsest nii erinev! Hommikul sain kenasti üles, ilmselt tänu mudradele olin kenasti lõdvestunud ja hästi välja puhanud.

Läksin hommikul märksa varem kui kella 6ks. Sel hommikul ei olnud ma veel selle peale tulnud, et saan seda kõike ka templis sees teha, nii et tegin oma harjutusi õues. Väiksel marmorist platsikesel, milliseid oli templi ümber mitmeid. Oli lihtsalt nii mõnus sirutada, venitada ja hingata, seda kõike värskes õhus. Tegin seal elu ilusaima turiseisu, varbad tähistaeva poole :)

Jooga oli täna super! Olin hästi puhanud, paindusin naudinguga, venisin hästi, mediteerisin 100%! Tunne oli superhea!

Söök maitses ja enesetunne polnud üldse enam nii halb olla. Elu näis taas ilus :)

Kiusatus oli suur, et päevikusse oma mõtteid kribada. But – I wanted to keep my commitment.

Nagu ma viimases postituses kirjutasin, tundus mulle, nagu ma oleksin saanud kõrgemalt poolt loa Sylviaga suhelda. Nii sain talle vastata ja ise ka paar smsi saata. Kui ma aga sellele liiga palju mõtlema hakkasin ja temaga rohkem suhelda tahtsin, siis pandi kanalid kinni.. :P Võrk oli kinni ja läbi ei pääsenud... „Parem ehk ongi nii, saan rahus keskenduda vaikusele “ lohutasin ennast.

Täna on 31. detsember 2008. Õhtul mingit erilist aasta ärasaatmist ei toimunud. Pean tunnistama, et ega ma sellest eriti puudust ka ei tundnud. Ma pole juba aastaid olnud aastavahetusel eriline pidutseja. Minu meelest on olulisemaidki asju, kui ühe aastaNUMBRI vaheldumist tähistada…

Ja pealegi – meil oli igal õhtul on satsang. Nagu ma varem ka kirjutasin, on satsang India kultuuris „Guru seltsis olemine“ – lauldakse, mediteeritakse, küsitakse gurult küsimusi, mõtiskletakse. Kui Guruji ashramis oli, siis sai tõesti ka temalt küsimusi küsitud ja tema sõnade üle mõtiskletud. Guru Sri Sri ise on aga tõeliselt hea suuvärgiga ja hea huumorimeelega, nii et need õhtud möödusid väga huvitavalt. Välja arvatud muidugi siis, kui ta hindi keeles nalja kippus viskama… siis terve templitäis rahvast möirgas naerda, meie - kahvanäod ei saanud midagi aru :))
Satsang oli meie jaoks eelkõige õhtu tantsu ja muusikaga. Ja pidutseda nad seal juba oskasid!


Niipea kui esimesed helid kõlasid, tõusid inimesed püsti ja hakkasid tantsima. Igaüks oma koha peal, iseendale. Tantsisid noored ja vanad, nii nagu neile endale parasjagu meeldis. Mina teinekord lihtsalt istusin, vaatasin ja imetlesin, kuidas koguni 70 aastased naudinguga väänlesid:))
Peale muusikapala lõppu ei plaksutatud. Kuna enamik laulis kaasa, siis oli see muusikute sõnul ühislooming, millele ei saa plaksutada. Selle asemel istusid inimesed endale kohale uuesti maha, rätsepistesse, panid käed põlvedele, sulgesid silmad ja tajusid seda, mis kehas toimus. See oli väga huvitav ja eriline kogemus. Ma pole kunagi varem tähele pannid, kui mõnusad aistingud peale tantsu sees liiguvad.

Lõpp on konkreetne. Ei ole mingeid lisalugude nurumist ega midagi. Kui kõik, siis kõik. Homme ju jälle :)


Kuna meil oli vaikimise aeg, siis oli eriline tunne sõpradega koos tantsida ja laulda (see oli ainuke koht, kus me suud tohtisime lahti teha:)) ja lihtsalt koosolemist nautida.


Hollandlanna Maartje ja Patrick Rootsist.

30.12.2008 Esimene päev vaikuses…

Alustasime täna kell 6:00. Tõusime varahommikul, kella 5st. Väljas oli veel pime ja jahe. Panime end vaikides riidesse, võtsime oma asjad ja igaüks läks, omal ajal, Vishalaksi Mandapisse. Ja nii oli igal hommikul, kogu selle 4päevase kursuse (Yes+ Advanced) aja.

Edaspidi läksin igal hommikul varem, et jõuaks veel enne teha päikesetervitust ja mõningaid joogaasanaid.

Paljud tulid hommikuti varem. Kes tegi oma hommikujoogat, kes tukkus niisama. Templi astmelisus on niimoodi ehitatud, et igal astmele mahub pikuti üks joogamatt. Nii me sättisime igaüks enda sinna paika. Ka mina hakkasin hommikuti varakult templisse minema. Tõusin viiest, pesin end puhtaks panin riidesse ja läksin. Need varahommikud olid imelised!

Iga hommikut alustasime erinevate joogastiilide kombinatsiooniga. Kui keha oli üles äratatud, siis tegime oma sadhanat – teatut harjutuste jada, millele järgnes paranayama* ja siis meditatsioon*. Joogaharjutusi sooritades oli õppisime ujjayi hingamist* , mis on mulle ka edaspidi väga vajalikuks ostunud.


Iga päev tegime korra ka lühemat Sudarshian Kriyat*.

Vaikimise aeg oli iseendaga olemise rahu. Käia üksinda ringi. Olla avatud kõigele. Olla selline nagu ma olen. Mitte hoolida sellest, mida teised arvavad (nagunii ei saa nad mulle seda öelda :) ) Kui käia vaikides, siis muutub iga sõna nii hinnaliseks, nagu võiks seda öelda vaid korra. Ja ei raatsi enam neid hetki kulutada mõttetu jutu peale.

Meditatsioon oli täna väga-väga raske.
Tegime täna meditatsiooni, kus tuli olla täiesti liikumatult, totally still. Tunnetada tühjust enda sees – hollow and empty. Oh my God.. mu jalad olid piinavalt valusad.. surid, valutasid... mul oli vahepeal tunne, et mu jalgu polegi enam keha küljes – niiväga ei tundnud ma neid enam... Hirm hakkas, et jalg ei hakkagi enam liikuma... Aga tahtsin vastu pidada. Koguni pisarad jooksid, sest NII valus oli….
Ja mõtted…! Need ei olnud sugugi hollow and empty, nagu meditatsiooni mõte oli... Mõtted jooksid kogu aeg teatud minevikusündmuste peale. Mõtlesin „What has to happen, happens“ ja püüdsin hoida commitmenti - olla meditatsiooniasendis, mitte liigutada, lasta kõigel minna. Hoidsin kinni mõttest, et see on commitment.
Kui meditatsiooni aeg sai läbi, võis end liigutada ja jalgu sirutada. Kui jalgade sees lõpuks surin vaibus ja Dinesh, meie õpetaja, rääkima hakkas, istusin endalegi märkamatult taas rätsepaistes. Ja valust polnud kusagil jälgegi! Nii et see peab paika, et meditatsiooni ajal „stuff comes out“. Juhtub see, mis juhtuma peab.

Hiljem olen mõistnud, et vastupidamine joogaasanates või meditatsioonid on kui treening, mis aitab hiljem vastu pidada teatud olukordades elus.

Hommikusöök oli kella üheksa – poole kümne ajal. Istusin omaette ja olin suht õnnetu, kui tuli Kamlesh ja lihtsalt istus mu juures. Ta teadis, et me vaikime, niisiis ei öelnud ta midagi, lihtsalt tuli, naeratas mulle ja istus mu juures. Mul oli sellest palju abi. Olin talle ääretult tänulik! Kas mu õnnetu-olemine oli Guruji „channelile“ läinud? Või tundis-märkas ta ise minu närtsinud olemist? :)

Raske, tõeliselt raske päev oli. Nutt oli enam kui kord kurgus. Pähe tikkusid mõtted, miks ma seda ometi teen?! Miks ma tulin nii kaugele, eemale oma lastest, kellega ma nüüd isegi ühendust ei saa hoida :(

Mitmed konkreetsed igapäevased asjad olid ka, mis olukorda sugugi lihtsamaks ei teinud, vaid mind päris ärritada suutsid :))
Et siis ... minu soov läks täide – saada seal toas üksi olla... Saingi :P
Toakaaslasteks oli kolm argentiinlannat. Üks neist oli väga sümpaatne. Ka tema mees oli ashramis, meie kursusel.

Kaks teist tüdrukut olid verinoored ja uskumatult lohakad… Nende asju (alustades joogamattidest ja lõpetades rinnahoidjatega...) vedeles toas igal pool.

Tüdrukud – ilmselt polnud kunagi tubaste satikatega kokku puutunud… Brr! mina ka mitte! - viskasid prussakatõrjevahendid ära. Ei olnudki vaja kaua oodata, kui esimene oligi platsis. Mingi teise lendava putuka peale hakkas üks tüdrukutest kiljuma ja hüppas voodile. Ma tapsin selle ära. Vannitoas valget plastikämbrit äravoolukohast ära võttes istus nägin seal all istuvat järgmine prussakas. Litsusin selle laiaks ja viskasin wc-potist alla. „Krt!“ vihastasin. „No miks oli siis vaja need prussakatõrjepallid ära visata?! Ma saan aru, et lõhn oli omapärane, aga satikatega ühes toas küll magada ei tahaks… Lõpuks kirjutasin neile kirja, sellest oli abi.

Olukorrast toanaabritega õppisin seda, et „ära kunagi alahinda kedagi“ . Kui mina olen AoLis (Art of Living – see organisatsioon, kelle ashram ja kursused need on) alles uustulnukas, siis need mõlemad noored tüdrukud on erinevaid kursusi läbi teinud juba mingi kümmekond. Pealegi - nad mõlemad jäävad siia pikalt – üks 2 kuuks, teine 3 kuuks! Üks õpib ajurveedat, teine rändab peale ashramit üksi Indias ringi. Vau!

Kõige õnnetumaks tegi mind see, et ma ei saanud lastega suhelda.
Eriti Sylviaga. Kuidas ta suudaks sellest aru saada, et ma ei saa talle “head ööd” smsi saata ega talle vastata?! Olin sellest nii löödud, mõtted käisid ainult selle ümber.. ja ühel hetkel tundus mulle, nagu ma oleks mentaalselt saanud Guruji enda käest loa just Sylviaga smside teel suhelda. Hihii.. sms saadetud ja kohe hakkas kergem :)

Õhtul enne magamajäämist tegin enese rahustamiseks mudrasid*, mida täna õppisime ja see tagas rahuliku öö.

Ahjaa, tänases tunnis pidime kirjutama endale kirja. Ja andma 5 soovitust.
Minu omad olid järgmised:

(1) Kui Sa saad vihaseks ja lähed trotsi täis, võta rahulikult – see läheb mööda. See on Sinu ego, mis pead tõstab. Ole hoolas, et sa sel ajal lähedastele liiga ei tee. Mine ole looduses, kõnni, hinga, mediteeri. (2) Veeda rohkem aega oma perega. Inimestega, kes olulised. Tehke mida koos. Millest jääks mälestus. Väärtusta (tee väärtuslikumaks) aega nendega koos. (3) Hoolitse oma keha eest. Toitu tasakaalustatult ja tee harjutusi – võimle, tee joogat, liigu värskes õhus. (4) Vaata üle oma materiaalne maailm ja loo selles korrektuure. Raha pole kõige tähtsam. Ega asjad. (5) Võta aega endaga olemiseks.

Jai Guru Dev!

* Pranayama, meditatsioon, mudrad, Sudarshan Kryia, ujjayi hingamine – liiga palju sai siia teemasid, mis väärt sügavuti minekuks. Räägin neist lähemalt järgmistes postitustes.

Meditatsioon, pranayamad ja mudrad

Kuna eilse päeva postitus sa niigi liiga pikk, siis toon siin eraldi välja need õpetused, mis väärivad natuke sügavamat käsitlust.

Meditatsioon

Kõigi ida õpetuste keskmes on meditatsioon. Meditatsioone on mitut tüüpi, kuid kõigi nende puhul on põhiline mõtete vaigistamine ja oma teadvusseisundi muutmine.

Meditatsioon on kindlasti selline õpetus, millest lugemises ja teadmisest ei piisa. See oleks sama, mis klaverimängu kohta lugeda, mitte ise mängida:)

Seepärast toon siia ära ühe meele vaigistamise meditatsiooni. Istu võimalikult sirge seljaga, nii pääseb selgroo juures liikuvas peaenergiakanalis Sinu eluenergia kenasti liikuma. Istuda võib nii rätsepaistes, pool- või täis lootose-istes, kui ka lihtsalt toolil. Aeg ei ole siin ka üleliia tähtis. Kui on mediteerimiseks võimalik võtta vaid mõni minut, siis tasub see ikkagi võtta. Kogenumad mediteerivad tavaliselt 20-30 minutit. Käed puhkavad põlvedel, peopesad ülespoole. Silmad võib sulgeda või hoita pool-avatuna, vaadates kas ninaotsa või enda ees meetri kaugusel põrandal mõnd punkti. Alustuseks hinga nina kaudu sügavalt sisse ja hoia mõni hetk õhku kopsudes. See järel lase õhk aeglaselt välja. Korda seda veel kaks korda. See tegevus aeglustab Sinu ajulainete tegevus, viies sind beeta tasandilt ehk ärkveloleku seisundist alfa tasandile, muutunud teadvuse seisundisse. Alfa tasandilt alustatakse mediteerimist. Hinga ühtlaselt ja sügavalt, ilma pingutamata. Jälgi oma hingamist. Pane tähele kerget kõhu ja diafragma tõusu sissehingamisel ja langust väljahingamisel. Kui tekivad mõtted – ja need tekivad kindlasti – siis märka neid, kuid ära liiguga mõttega kaasa. Tule tagasi järgmise hingamise jälgimise juurde. Eesmärgiks pole mõtete peatamine – neid tekib alati – vaid nende jälgimata jätmine. Pane tähele hetki, mis jäävad mõtete ja vabadustunde kogemise vahele. Ole enda vastu leebe, ära pahanda endaga ega arvusta oma kogemust. Juhtub see, mis juhtuma peab. Märka kõike, mis esile kerkib, kuid ära analüüsi. Kujutle oma mõtteid mullidena šampanjaklaasis või pilvedena taevas, mis kerkivad ja kaovad. Naudi praeguses hetkes olemist.

Peale meele vaigistamise meditatsioonide on laialdaselt kasutusel ka juhendatud meditatsioonid.
Selle käigus viib juhendaja mediteerija sügavale enda sisemusse - meelerännakule. Meelerännakutel on oluline osa sümbolitel ja kaitsjatel, keda oma rännakutel kohtad.
Meie Indias selliseid meelerännakuid, juhendatud meditatsioone ei teinud, aga Eestis võib neid teha näiteks Holistilise Teraapia Instituudi meditatsiooniõhtutel. Väga põnevad ja vabastavad kogemused.

Pranayama

Prana on elujõud. Kui prana (sama mis Hiinas chi) voolab sinus vabalt , siis tunned end elujõulisena. Kui prana on blokeerunud, tulevad kurnatud ja haigused. Teadust tervislikust hingamisest nimetatakse pranayamaks. See on jooga neljas lüli. Läbi pranayama õpitakse, kuidas hingamine oleks teadlikum, tervislikum ja energeetilisem. Sest õige hingamine annab inimesele energiat. Võibolla ütlus vähese söömisega inimeste kohta, et nad elavad “õhust ja armastusest” polegi väga vale? ;)

Hingamine eemaldab organismist tõhusalt jääkaineid ja pingeid, tuues meie ellu selgust ja meelerahu. Hingamine mõjutab meie enesetunnet nii hingeliselt kui ka füüsiliselt.

Kui läbi sinu keha liigub suur hulk energiat, siis hingad sa loomuldasa jõulisemalt. nagu aktiivne tegevus muudab hingamise sügavamaks, võid ka ise teadlikumalt hingata, muutes kehale kättesaadavamaks suurema hulga energiat.

Ujjayi hingamine

Ujjayi hingamine oli kõige esimene hingamistehnika, mida me kõige esimese asjana kohe ära pidime õppima. Kõik joogaharjutused said tehtud ujjayi-hingamiste rütmis. Samuti tehakse seda ka teistes joogasuundades, nagu tänaseks kogenud olen – nii ashtangas kui kundalinis. Ujjayi hingamine on pikk, aeglane ja sügav hingamine läbi nina, tähelepanu on keskendatud kurgule. Loo kerge pinge kurgu tagaosas (häälekõris). See kitsendab õhu läbipääsuteed ja kontrollib õhuvoolu reguleerides hingamistsükli pikkust. Tekib kahisev heli. Alusta hingamist läbi nina pikkade aeglaste hingetõmmetega. Võid prooviks alustada hingamist lahtise suuga, sosistades sisse ja välja hingates ahh, et kõrvalseisja seda kuuleb. Edaspidi hinga nii sisse kui välja läbi nina. Jälgi, et keha oleks lõdvestunud. Ujjai hingamine lõdvestab keha ja rahustab meelt, soodustab meditatsiooni ja loob kehas sisemise surve, stimuleerib vereringet ja ainevahetust.

Jooga-asanate ujjayi hingamise rütmis sooritamine aitab olla rohkem kohal, olla hetkes ning aitab kaasa keha loomulikule venivusele ja painduvusele.
Ujjayi hingamisest on abi näiteks ka enne pingelist vestlust või esinemist - rahustab. Aga ka olukorras, mis tuleb lihtsalt üle elada – näiteks täiskiilutud ühistranspordis; valgusfoori ees, kui on kiire; või kellegi igavat juttu kuulates, kui lahkuda on ebaviisakas :))

Bhastrika

Üks peamisi hingamisharjutusi, mida me õppisime, oli Bhastrika. See on üks jõuduandvamaid hingamisharjutusi joogas ja seda võib nimetatakse ka “lõõtshingamiseks” . Lõdvesta õlad ja hinga sügavalt kõhu kaudu. Pärast paari sügavat hingetõmmet hinga täielikult välja ja alusta sügavat jõulist nina kaudu sisse-väljahingamist, kulutades igale tsüklile 1 sekundi. Hingata tuleks nii, et liigub ka diafragma – vahelihas. Hoia pea, kael, õlad ja rinnakorv võimalikult paigal, vaid kõht liigub sisse-välja. Kõigepealt tuleks hingata ca 10-15 korda bhastrikat, seejärel hingata 10-15 sek rahulikult. Kokku tuleks bhastrikat korrata kolm ringi. Pärast kolmandat ringi lihtsalt jälgi tajusid kehas. Enamikel inimestest tekitab see hingamisharjutus jõulise ja energilise tunde. Bhastrika sobib minu meelest hästi hommikuti, aga ka pealelõunal, kui tunned end uimase ja väsinuna. Bhastrika pidavat parandama ka seedimist ning intensiivistama ainevahetust.

Sudarshan Kriya

Kriyad on erinevad keha ja organismi puhastavad tehnikad, mis enamasti (niipalju kui mina kogenud) hingamisega seotud. Sudarshan Kriya on Art of Livingus Guru Sri Sri Ravi Shankari poolt õpetatav ainulaadne hingamistehnika.

Rakkudesse kogunenud ebapuhtus tekitab väsimust ja haigusi. Sudarshan Kriya vabastab stressist nii keha kui meele ja täidab iga raku meie kehas noorendava energiaga, mis ergutab keha ja vaimu. See tehinka toob organismi lisahapnikku, mis puhastab kudesid ja väljutab organismist jääkained. Koed elavnevad ning meelt täidab tasakaalu ja rahulolu tunne. Uuringute tulemusel pidavat enamik inimesi oma kopsumahust kasutama ainult 35%, ent üle 80% organismi emotsionaalsetest ja füüsilistest ebapuhtustest on võimalik kõrvaldada kopsude kaudu. Sudarshan Kriya mõju on uurinud India Rahvusliku Vaimse Tervise ja Neuroteaduse Instituut. Tulemused on julgustavad: EEG tulemused näitavad, et Sudarshan Kriya abil saavutatakse pingevaba erksuse seisund. Väheneb vere kortisooni (stressihormoon) ja laktaasi (stressi indikaator) tase organismis. Väheneb depressioon ja ärevus. Immuunsüsteem tugevneb. Kolesterooli sisaldus veres langeb. Ajutegevus aktiveerub ja keskendumisvõime paraneb Vereringesse moodustub rohkem loomulikke antikehi Taastuvatel vähihaigetel suureneb T-rakkude hulk.

Minu kogemus Sudarshan Kriya´st – tegu on erinevate rütmiliste hingamiste koostoimest tuleneva hingamistehnikaga. Kasutatakse teatud rütmilisusega nii pikki sügavaid hingamistsükleid kui kiireid diafragmahingamisi (meenutab bhastrikat).
Tulemused, mida kohe tunned, on igal inimesel erinevad. On inimesi, kes peale hingamist, puhkamise ajal hakkavad hakkavad tunnevad meeleliigutust ja hakkavad nutma või vastupidi, tohutu kergendust ja hakkavad laginal naerma. Mina tunnen enamasti üle keha mõnusat surinat - kätes ja jalgades, sageli ka põskedel ja näol. Peale hingamist on mõnus lõõgastunud olek, samas olles erk ja värske.

Äärmiselt lihtne on ka hingamine, mida me nimetasime nostril pranayama, tuntud ka kui Anuloma Viloma. Seda võib tõesti praktiseerida kus iganes. Sisuliselt on tegu vahelduvalt ühest ja siis teisest ninasõõrmest hingamisega. Hinga alustuseks mõned korrad sügavalt sisse ja välja. Seejärel suru sõrmega vasakpoolne ninasõõre kinni ning hinga paremast sisse, hoia paar sekundit ning vajuta kinni parempoolne ninasõõre ning hinga parempoolsest välja. Hoia paar sekundit ja seejärel hinga parempoolsest sisse, vajuta parempoolne kinni ning hinga vasakpoolsest välja. See hingamine rahustab ja lõõgastab ning tasakaalustab mõlemad kehapooled. India me hingasime sedasi enne mediteerimist ja teinekord ka peale seda ca 5 minutit. Tänaseks olen ka kogenud praktikaid, kus hingamine on siin teatud rütmilisusega - teatud arv sekundeid sisse, teatud arv hinge kinni hoida, teatud arv sekundeid välja hingata jne. Üks võimalik rütm on 4-16-8.

Mudrad
Nagu kirjutasin, tegin eile õhtul keha ja meele rahustamiseks erinevaid mudra-asanaid koos hingamisega. Räägin natuke mudradest ja nende toimest.

Mudrad on kindla sümboolse tähendusega käte ja sõrmede asendid. Sanskriti keeles tähendab mud , pöördumist jumala poole. Ida traditsioonides kasutatakse mudrasid peale jooga ka kunstis, tantsus ja draamas. Erinevatel mudradel on erinev mõju. On näiteks kaitsvaid, võitvaid, õnnistavaid, ravimudraid. Osa kasutatakse enne tervenduspraktikat teistele energia vahendamiseks. Ühed aitavad leida ühendust oma sisemise minaga, teised jällegi vabaneda kannatusi valmistavatest emotsioonidest: vihast, kadedusest, ihast jne. Teatud mudrad on toeks mediteerimisel, aitavad keskenduda ning energiat koondada. Juba lihtne sõrmede kokkupanemine rahustab või ergutab, aitab unetuse puhul, tugevdab immuunsüsteemi, parandab keskendumisvõimet ja mälu, loob sisemist harmooniat. Mõnedes traditsioonides on ka igale sõrmele omistatud kindel sisemine funktsioon. Näiteks on pöidla vastavus tuli, nimetissõrmel õhk, keskmisel sõrmel taevas, nimeta sõrmel maa ja väikesel sõrmel vesi. Vastavalt sõrmede asendile võib kehas neid jõude mõjutada ja tasakaalustada. Oluline on ka käsi kui osa tervikust. Nii näiteks kannab budistlikus õpetuses parem käsi meesaspekti (s.o vahendid ja meetodid tegude sooritamiseks, kogemused), vasak käsi aga naisaspekti (kogemus tühjusest, elutarkusest). Koos olles sümboliseerivad nad ühendust, milles aktiivne meespool on ühenduses süveneva naiseliku tarkusega.

29.12.2008: Esimene kursuse päev

Hommik oli imeline! Ärkasin ca pool tundi enne kella, kella viiest. Olin rõõmus, et mööda kanalisatsiooni mulle polnud külalisi tulnud :) Käisin dushi all, et valmistuda mitmetuhande aasta vanuseks traditsiooniliseks rituaaliks - pujaks.
Kui end Vishalaksi Mandapi poole teele asutasin, oli kõik päikesetõusust roosa. Muide, jänes, mis alloleval pildil paistab, on prügikast:)

Puja on pühendunud palveteenistus Indias, mida korraldatakse teatud regulaarsusega erinevate sündmuste tähistamiseks nii festivalidel, templites kui ka kodudes. Tegu on esmapilgul igavana tunduva, kuid sellega sügavamalt tuttavaks saades äärmiselt huvitava ja vaatemängulise traditsiooniga. Puja korraldatakse austuse, pühendumise ja jumaldamise märgiks mõnele tähtsale inimesele või (hindu) jumalusele, meie puhul Gurule, et saada tema õnnistust. Selleks muidugi mõista enamasti see isik kohal ei viibi :) Puja ajal kogunetakse ümber altari, kaunistatakse see lilledega, toidu, veega ning süüdatakse küünlad ja õhku puhastavad viirukid. Puja käigus lauldakse, kummardatakse, loitsitakse (see on vist sobilik eestikeelne vaste sõnale chant :) ning tehakse teatud rituaalseid tegevusi.

Peale pujat alustasime oma kursuste osaga. Alustuseks chantisime mantrat „Om Namah Shivaya“. 72 korda. See tõmbas täiega kaasa – kõik voogas, keerles, tõusis templi kõrgustes laineharjale ja sööstis sealt täie kiiruga alla. Võimas!

Mantra „Om Namah Shivaya“ on üks võimsamaid ja populaarsemaid Sanskriti mantraid. Muide, sanskritikeelsete mantrate chantimisel ei ole üldse oluline, kas nende tähendusest aru saadakse või mitte. Oma mõju avaldavad nad ikkagi. Samas, teades mantra tähendust muutub selle vägi kordades võimsamaks. Mantra algab algvibratsiooniga „OM“ „Namah“ tähendab „kummarduma“ või ka „austama“ Hinduismis tähendab Shiva jumaluse hävitavat aga seeläbi ka transformeerivat ehk siis taasloovat loomust. Samas tõlgitakse seda ka: „ Ma austan jumalikkust Sinus/ eneses“. Mulle endale meeldib see kõige enam. See tähistab meie kõiksust, ühtsust ja jumalikkust. Upamany kohaselt on Om Namah Shivaya selline mantra, et kui seda chantida nii, et süda ja keha vibreerirb, siis polevat vaja teha mingeid joogaharjutusi ega pranayamat (hingamisharjutusi)..

Tuletasime meelde Yes+ kursusel õpitut ja tegime läbi erinevaid kryiasid, rituaale.
Toon siia ettekujutluse saamiseks mõned näited:

* Vastandid täiendavad (opposites are complementary) – ära unusta - halvas on alati ka head. Oska seda leida.
* Surime. Ja mõtisklesime, mida teeksime, kui oleks veel 1 nädal elada jäänud? 1 päev? Mida Sina teeksid?
* Sündisime. Karjusime kui vastsündinud :)
* tegime Sudarshian Kriya`t. Hoidsin end natuke tagasi, kuna mul oli enne miskipärast ninast verd jooksma hakanud. Hingasin rahulikumalt. Vahepeal koguni tukastasin.
* Jagasime enda lugusid. Oma Elu lugusid. Aega oli igalühel 10 minutit. Olin grupis Jaanuse ja Jackiga. Imetlesin Jaanuse oskust rääkida oma elust lugusid. Lapsepõlvest, koolipõlvest. Hmm.. mina tegin oma elust vaid kokuvõtte.
* Jagunesime erinevatesse gruppidesse. Ühest grupist sai meie toetusgrupp kursuse jooksul – like a family. Teisest, suuremast, sai meie seva-grupp.

Seva on selfless service. Ashramis tehakse tööd tasuta, n.ö. seva korras. Hoitakse ashramit korras ja puhas, tehakse ja jagatakse sööki, kastetakse taimi ja tehakse parandustöid.

Pair-share E.T.-ga:
* Leidsime 10 positiivset omadust teineteise juures ja lugesime neid järjest ette. Ja siis 10 negatiivset. Kiitsime oma partnerit – Praize Your partner! Õppisime talume negatiivset.
* Seejärel tõime välja enda juures 10 positiivset ja 10 negatiivset omadust. Praize Yourself! Õppisime aktsepteerima enda juures negatiivset.
* Loetlesime teineteisele asju, mis meid meie elus häirivad. Alustades vanemate haigusest ja lõpetades sellega, et on ebamugav istuda. Iga asja peale vastasime: „That´s just the way it is right now. So what?! Everything changes. That will change also.“ See oli ääretult vabastav! Let GO!
*Äratasime endas oma sisemise jõu. - Awoke our inner strength. There is a Lion in You!
Jai Guru Dev!

Jai Guru Dev – oli ashramis tervituseks ja hüvastijätuks kasutatav väljend sanskriti keeles. Tõlkes tähendab Jai "ma loodan" või "tänan (kedagi)" aga ka "võitu“. Dev tähendab jumalat või taevalikku. Guru tähendab õpetajat. Selle ütlusega väljendatakse oma soovi jumalikkuse võidu (rumaluse) üle. Sri Sri Ravishankar, Guruji, selgitab seda järgmiselt: ”You know there is a Big Mind and a small mind. Sometimes the Big Mind wins over the small mind and sometimes it is the other way around. When the small mind wins over, it is misery and when the Big Mind wins, it is joy. Small mind promises joy and leaves your hand empty. Big Mind may bring resistance in the beginning but fills you with joy. The word Guru means great. Jaya means victory. Deva means one who is fun-loving, playful, light. One who is playful is often not dignified and when one is dignified, he is often not playful. Jai Guru Dev is victory to the Big Mind in you that is both dignified and playful. That is what Jai Guru Dev means: “Victory to the Greatness in you.” You do not say victory or hail to the Master as he has won over already. You say victory to your own Self, your own Mind, which is being veiled by the small mind.”

Päev oli ääretult intensiivne. Pausid olid ainult hommiku-lõuna-ja õhtusöögiks. Söögid on nende välimusele vaatamata väga maitsvad. Välimuselt – nagu ma eelmises postitused kirjutasin - sellised püreetaolised massid. Söön naudinguga sõrmedega :)

Paremal vaade meie eluruumidele.


Jaanus, Choo2. Ainuke eestlasest noormees, kellega me küll palju ei suhelnud, kuid kellega oli sellegipoolest vahva vahelduseks eesti keelt rääkida. Parempoolsel pildil hooldatakse seva-korras ashramit.

Vishnalaksi Mantap päevavalges. Tempel, kus möödus lõviosa meie päevadest.

Õhtusel kokkusaamisel öeldi, et saan endale toakaaslased. Õigemini... ee.. et ma pean ise ümber kolima.. Minna vaikimise ajal uute inimeste juurde.... Brr, see mulle küll ei meeldinud...

Jah, täna õhtul algas vaikimise aeg. See tähendab seda, et alates tänasest õhtus ei tohi me kellegagi suhelda. Ei verbaalselt ega mitteverbaalselt. Keelatud on lugemine ja kirjutamine. Seega ka smsid, helistamised, internet. Eesmärk on olla iseendaga. Olla vaikuses. Kuulata iseennast, panna tähele oma mõttemustreid.

Öösel oli fantastiline kuu! Just kasvama hakanud kuusirp, mis oli nagu selili kukkunud – täitsa valesti oli taevas :)

Aga siit pildilt vist väga hästi ei paista… Kasutage kujutlusvõimet :)

28.12.08 Yes + kursuse follow up

Astusin põksuva südamega ruumi.
Tegu oli suure avara saaliga, valgest marmorist trepja põrandaga ja valgete sammastega, mis kõrgus läbi kahe korruse.

Laes ilutses suur roosa lootoseõis, ja väike, mille ümber olid kujutatud ringjalt 12 sodiaagimärki.
Sellest ruumist sai järgmiste päevade jooksul minu “kodu”, sest varahommikust hiliste õhtutundideni veetsime me aega siin.

Inimesi oli päris palju – ca 800, nagu hiljem välja tuli. Parjasti käis n.ö. icebreakerina tutvumismäng. Seda mängu kogesin ka juba Eestis Art of Livingu kursuse esimesel õhtul. Esialgu ootamatu, kuid lõppkokkuvõttes väga ühtekuuluvustunnet tekitav icebreaker.
Tookord seda Eestis tehes tundsin end pehmelt öeldes kummaliselt. Ülesandeks on tervitada järjest inimesi, tutvustada neile ennast ja lisada: „I belong to You“- „Ma kuulun Sulle“. Neile inimestele, kes tundusid olevat n.ö. kenad ja sümpaatsed inimesed, oli seda lihtne ja natuke naljakaski öelda. Neile, kelle kohta tollal öelnuks „pole minu maitse“ – oli natuke see pigem kergelt vastumeelne. Aga see vabastav tunne, mis nende sõnadega kaasnes, oli veelgi kummalisem. Nii et siin võisin lihtsalt ja eelarvamustevabalt öelda kõigile, nii valgetele kui „mustadele“ (hindud on mulle üllatuseks ikka väga tumedanahalised), et „I belong to You“. Ja see tekitas tunde, et olen siia oodatud. Et siin on hea olla :)

Seejärel chantisime kõik kinnisilmi koos OM-mantrat.

Mantra ehk väesõna on vaimse energiaga laetud püha sõna. Mantra aitab meil oma meelt tasakaalustada, kuna ta katkestab lakkamatu mõtetevoolu, mis hoiab me meelt aktiivsena. Mantra laulmine (nagu muusika üldse) kergendab hinge ja vabastab energiablokeeringuid. Seega on tegu väga tõhusa ja kergesti kättesaadava stressirohuga. Ja „OM“ (ehk AUM) on püha silp, mis on suurim kõikidest mantratest. OM-i peetakse algvibratsiooniks ehk kõige esimeseks vibratsiooniks, millest kõik teised vibratsioonid said alguse. OM mantrat peetakse ka kõige mõjusamaks mantraks. See avaldab tugevat mõju nii meie kehale kui meelele, äratades meis uinunud füüsilised ja vaimsed jõud ning suurendades elujõudu. Kogenud teavad, et OM-i lausumine nii sisse kui välja hingates kaotab väsimuse ja kahandab depressiooni. Mantra pidev kordamine rahustab mõtteid, parandab tervist ja tekitab kummalise kerguse- ja rõõmutunde.

Seal koos 800 inimesega koos Omi chantida oli uskumatult meeliülendav kogemus. Helid algasid minu rinna seest, keerlesid koos teistega, järjest suuremalt ja kõikehõlmavalt ja kaasahaarvalt kuni lae alla välja.... ja tulid vaikselt M-vibratsiooniks sumbudes alla tagasi.. Võimas!

Kamlesh (ta ise siin õpetaja rollis ei ole. On siin, et olla meile, kelle ta siia kutsus, toeks. Ja et elada natuke aega ašramis) Niisiis võttis ta mul peale kursust “nööbist“ kinni ja uuris, kuidas asjad lähevad ja kuidas olen end sisse seadnud. Naeratasin talle ja olin selle eest tänulik. Rahvast oli palju, kuid kontakti polnud veel kellegagi jõudnud saada. Ta viis mu Sarah juurde ja palus, et viimane mulle ümbrust näitaks.

Kuna oli õhtusöögiaeg, siis liikusime koos kõigi teistega ja Sarah`ga söögisaali. Söögimajas oli kaks saali – üks kohalikele – s.t. hindudele ja teine nn. internationalidele. Hindude saalis oli söök neile kombekohaselt spicy, meie omas oli mahe. Võis küll valida spicy`t, kui keegi soovis. Samuti söödi hindude saalis maas istudes ja söögiriistu seal ei olnud – nad söövad parema käega. Segavad käega toidu kokku ja panevad suhu. Meil olid lusikad . Ma proovisin ka käega süüa. Täitsa hea oli :) Tõsi küll, see õnnestus ainult siis, kui kasutasin abivahendina riba lapikust leivast, mille sisse siis riisi ja kastme püüdsin. Päris sõrmedega mina küll riisi süüa ei suutnud. Kuigi – see põhimõte, miks kätega süüakse, oli mulle sümpaatne. (Kuigi kindlasti on see vahel seotud ka sellega, et neil lihtsalt pole lauahõbedat...:)) Nimelt see, et kätega sööki võttes jõuab sõrmede kaudu signaal toidu ajju ja sealt kõhtu. Samuti energiseeritakse niimoodi kätega toitu, mida süüakse.

Söögid olid väga maitsvad. Ashramis on oma köök, kus tehakse süüa kõigile, kes ashramis õpivad ja/või elavad. Siin tehakse tööd seva põhimõttel, aga sellest räägin ma ehk teinekord pikemalt.
Sõime mõistagi ainult taimetoitu. Põhjustest ka ehk teinekord. Toidud valmistati ajurveeda köögi printsiipide kohaselt.

Söögi eesmärk on anda kehale toitaineid ja energiseerida, mitte panna keha rohkelt seedimise peale energiat kulutama, nagu meie lääne söögid seda pahatihti teevad. Toidud olid väga mitmekesised ja värvilised. Maitsed olid huvitavad ja varieerusid nn.“omapärastest” maitsvateks ja “keele alla viivalt” ülimaitsvateks. Põhiroana oli tavaliselt riis kollase kastmega (selle kurkumi maitse hakkas küll lõpuks vastu:), lisaks erinevad aedviljad või salatid, supid vmt. Magustoiduks olid enamasti puuviljad või siis magusad vedelikud. Ülal on lisanditena näha rohelised läätsed, peet, kõrvitsa vmt. hautis, paremal kausis supp ja vasakul topsis magustoit. See oli natuke (ingverist?) vürtsikas, aga muidu magus soe jook. Mmm, superhea! All see kummalise välimusega roheline mass oli samuti üllatuslikult väga maitsev!

Õhtusöögilauas sain tuttavaks 5 inimesega, kes olid mulle järgmise 2 nädala jooksul nagu perekond :) Hollandlanna Maartje, Patrick, Jack ja Vlad Rootsist, Mariette Prantsusmaalt. Hiljem liitusid meiega ka Rosie Uus-Meremaalt ja Bindy Indiast.

Kuna õhtul ei saanud Vishalaksi Mandapisse sisse, kuna seal toimus mingi kursus, siis tegime ise oma „private satsangi“.

Meil toimus satsang muidu igal õhtul. (Mees itsitas, kui küsis smsis, kas pidutseda ka saate ja sai vastuseks, et igal õhtul:))
Satsang on India kultuuris „Guru seltsis olemine“ – lauldakse, mediteeritakse, küsitakse gurult küsimusi, mõtiskletakse... Definitsioonina tähendabki satsang koosistumist (elu)kogenud meeste ning naistega, kuulates, mida neil öelda on. Satsang tähendab ka paika, kus tõeotsijad kohtuvad omavahel oma guru juuresolekul... Meil oli satsang igal õhtul, osa neist tõesti ka koos Guruga. Kirjutan sellest hiljem natuke pikemalt.

Aga sel õhtul istusime me lihtsalt koos. Templi külje peal olid lootose õielehtede kujulised eenduvad marmorist platsid. Istusime seal, rääkisime oma eludest ja laulsime.
Hästi armas õhtu oli.
:)

Tuppa jõudes oli sees kerge põnevus – selle aja peale on mulle ju ometi toakaaslased tekkinud. Ja siis väike kahjutunne, et olin ikka üksi. Aga vähemalt olin ma endale esimesed sõbrad leidnud!

Nüüd magama. Homme algab Yes++ Advanced kursus. Alustame 6:30!

28.12.08 Kohalejõudmine ašramisse

Ashramis võttis mind vastu Sarah, poisikeselik ja natuke pikaldane hollandlanna, kellega olen viimased nädalad tihedas mailivahetuses olnud ja kelle kaudu sai ka siia regatud. Ta on ka siin meie koordinaator. Regisime end sisse, meist tehti pildid ja anti kaelapaelad koos nimesildi ja ashrami kaardiga. Täna ei pidavat midagi toimuma, soovitati lihtsalt puhata.

Meie elupaigaks oli 4-kohaliste tubadega majakompleks. Ealdi ashrami osades olid ka 3- ja 2 kohalised elamisruumid.

Meie maja asus orus, madalamas kohas. Sinna viidi meid (mind ja kaht venelannat, kes samal ajal regisid) golfiautot meenutava sõidukiga. Läksin siis oma tuba otsima.

Tee peal tuhises meiega ühes suunas noormees, kes tutvustas ennast Ianina ja küsis, kust me pärit oleme. Ise on ta Miamist. Küsisin naljatades, et mis „oo Miami, mis koht see veel on..?“ Ta hakkas kohe sõbralikult selgitama :) Hakkasin naerma, et tegin nalja... kes siis Maiamit ei tea! Sel hetkel tundus, et Ian on seal vist juba mitmeid päevi olnud, nii kodusena tundis ta ennast. Hiljem alles sain teada, et ta jõudis kohalevaid paar tundi enne mind!

Toauksed olid suletud koodlukkudega. Nagu vanal vene ajal šeifidel – keerad vasakule 3 korda 55, siis paremale 2 korda 14 ja siis jälle vasakule 1 kord 64:)
Kui toaukse lahti lõin, siis lõi ninna tugev omapärane lõhn. Sisse astudes sain aru – et prussakaid tubadesse ei roniks, siis oli nii kraanikausi kui dushiruumi äravoolu juurde pandud spetsiifilise lõhnaga valgeid ümaraid tablette. Igatahes parem see lõhn (mis on kindlasti harjutav) kui öised külalised :P
Tuba oli tagasihoidlik, aga täitsa kena. Mul oli isekalt hea meel, et olin esimene ja sain endale sobiva voodi valida. Akna allaJ „Huvitav, kas seda isekust minust ka siin välja roogitakse?“ mõtlesin.

Magasin. Uhh, kui väsinud ma olen! Kui üles ärkasin, värvis loojuv päike just varje roosaks. Õue vaadates nägin, kuidas loojang värvis kõrvalasuva hoone seinu roosaks ja taevas tõmbas järjest värvilisemaks. Ilus! Minu lemmikaeg looduses – päiksetõus ja päikseloojang.

Õhk on veel päevasest palavusest mõnusalt soe. Tuli meelde, kuidas läbi une olin kuulnud inimesi kusagil eemal ja samal ajal lähedal koos laulmas ja oomi chantimas. Need helid tundusid nii võimsad, nagu lausujaid oleks tuhandeid koos olnud!

„Peaksin üles tõusma ja ümbrusega tutvuma minema“ ajasin end voodist üles. Nüüd tundsin kerget kahjutunnet, et vahepeal polnud kedagi mu tuppa juurde tulnud. Üksi on kuidagi kõhe minna... Võõra rahva hulka..
Võtsin südame rindu ja läksin. Kuna mulle tundus, et kõrvalasuvas hoones on palju rahvast, siis võtsin suuna sinna. Seal näitas tõesti silt, et kursus käib. Astusin ühte ruumi sisse, istusin teiste juurde rätsepistesse põrandale maha ja jäin kuulama. Aga minus tekkis tunne, et ma ei kuulu siia.... Tõusin püsti ja lipsasin välja. Läksin sama teed pidi tagasi, mida mööda olime enne golfiautoga tulnud. Vaikselt läks järjest pimedamaks. Üleval majade vahel oli nii palju kohalikku rahvast! Tundus, et neile pakuti seal tee ääres süüa. Nii nad siis käisid, naised oma saride lehvides ja sõid, India kombe kohaselt, ühes käes toitu (ajalehepaberil) hoides ja teisega seda suhu pannes. Hiljem sain teada, et pühapäeviti korraldatakse ashrami poolt selline ümberkaudstele elanikele, kes ashramis elavad ja töötavad, selline õues söömise üritus.

Registreerimispunktist leidsin Sarah, kes vaatas mind ehmatanud näoga ja viipas käega – mine ruttu, kohe algab peale! „Kuhu? Mis?“ olin segaduses. Tuli välja, et meie kursuse esimene osa oli just alanud. Kiirustasin natuke pahaselt („enne ei öelnud Sa midagi, et täna kursus algab“) selle suure ilusa hoone poole, mida olin enne möödaminnes ja hiljem oma aknast imetlenud.

Hoone nimi on „Vishalakshi Mandap" ja selle ilu ning uue alguse põnevus lummas mind. Siis ma veel ei teadnud järgnevate päevade jooksul möödubki pea kogu mu elu selle imeilusa templisarnase meditatsioonihoone katuse all.

28.12.2008: Jõuan Bangalore`i

Kui lennukis silmad lahti teen, on kell 10:55. Pakutakse sööki. Toit on uskumatult maitsev! Eriti kui väljanägemisega võrrelda:) Liha, sibulapirukas, magustoit... Mmm! Aga kõhus annavad bakterite vallutused juba vaikselt mürinat tunda.. Võtsin 2 tbl Lacto7 igaks juhuks sisse.

Minu lähedal istuvad kohalikud India naised. Nad on enamasti värvilistes sarides. See on tõesti imeilus! Minu kõrval istub vist oma 70 aastane naine. Ka saris. Lennukis üks naine (ainuke valge inimene peale minu) küsis, et kas ma lähen ashramisse. Vastasin, et jah. Tuli välja, et tema ka. Aga paraku erinevatesse.

Tundub, et tabletid aitasid, kõht rahunes maha ja nüüd on täitsa mõnus olla.

Bangalore`i jõudes lootsin, et mulle on vastu tuldud. Aga ei...
„Uhh.. „ mõtlesin taksojuhtidega kauplema asudes... „mina küll endal nahka üle kõrvade ei lase tõmmata“.
Esimene pakkumine oli 1400 Rs... Sain lõpuks 900 Rs-ga. Selline kõikumine! Kamlesh (minu õpetaja Art Of Livingu kursusel, ta on ka siin) soovitas läbi smsi Maruni taksofirmat. Kui ma selle firma taksode kohta taksode rivis küsisin (neid ei paistnud kusagil), siis muidugi teatati mulle, et „see firma ei töötagi enam“ :))Issand, keda te siin lolliks peate ! :)

Nüüd ma saan aru, kuidas on see võimalik sõita lennujaamast kohale 2-2,5, kuigi lennujaam on linnast 40 km väljas ja ashram Bangalore`ist 21 km... Terve tee on inimesi, loomi, autosid täis... Kõik liiguvad kusagile. Ja kõigiga arvestatakse.
Bangalore`is elab 5,3 miljonit inimest, olles rahvaarvult Indias kolmas linn. Khm!
Linn, mis on üks India kiiremini arenevaid metropole, peetakse India Silicon Vallyks. Seda just tugeva IT sektori tõttu, kuid Bangalore on tuntud ka mitmete ülikoolide ja uurimisinstituutide poolest.

Taksoga läbi linna sõites märkasin, kui vastuoluline see oli. Ühel pool teed hütid, teisel pool lossid ja villad. Värvilised naised ja kulunud mehed. Poolikud, katkised hooned kõrvuti uhkete jumalakujudega.

Hindud on vist tõesti väga vähenõudlikud...
Imetlesin, kuidas naised oma lapsi süles hoiavad, puusal tassivad.
Märkasin paljusid paarikesi (ja mitte enam esimeses nooruses) pargipinkidel kahekesi istumas, sageli käest kinni hoides või siis tsiklitel mööda linna liikumas, naiste sarid-õlasallid lehvimas tuules. Sageli istus tsiklil mehe ja naise vahele litsutuna (või siis ees) laps. Või mitu :)

Lõpuks jõudsime sellest tolmusest, lärmakast ja rahvarohkest linnast läbi. Ashram oli roheline, puhas ja tõesti imeilus.