Ashramis võttis mind vastu Sarah, poisikeselik ja natuke pikaldane hollandlanna, kellega olen viimased nädalad tihedas mailivahetuses olnud ja kelle kaudu sai ka siia regatud. Ta on ka siin meie koordinaator. Regisime end sisse, meist tehti pildid ja anti kaelapaelad koos nimesildi ja ashrami kaardiga. Täna ei pidavat midagi toimuma, soovitati lihtsalt puhata.
Meie elupaigaks oli 4-kohaliste tubadega majakompleks. Ealdi ashrami osades olid ka 3- ja 2 kohalised elamisruumid.
Meie maja asus orus, madalamas kohas. Sinna viidi meid (mind ja kaht venelannat, kes samal ajal regisid) golfiautot meenutava sõidukiga. Läksin siis oma tuba otsima.
Tee peal tuhises meiega ühes suunas noormees, kes tutvustas ennast Ianina ja küsis, kust me pärit oleme. Ise on ta Miamist. Küsisin naljatades, et mis „oo Miami, mis koht see veel on..?“ Ta hakkas kohe sõbralikult selgitama :) Hakkasin naerma, et tegin nalja... kes siis Maiamit ei tea! Sel hetkel tundus, et Ian on seal vist juba mitmeid päevi olnud, nii kodusena tundis ta ennast. Hiljem alles sain teada, et ta jõudis kohalevaid paar tundi enne mind!
Toauksed olid suletud koodlukkudega. Nagu vanal vene ajal šeifidel – keerad vasakule 3 korda 55, siis paremale 2 korda 14 ja siis jälle vasakule 1 kord 64:)
Kui toaukse lahti lõin, siis lõi ninna tugev omapärane lõhn. Sisse astudes sain aru – et prussakaid tubadesse ei roniks, siis oli nii kraanikausi kui dushiruumi äravoolu juurde pandud spetsiifilise lõhnaga valgeid ümaraid tablette. Igatahes parem see lõhn (mis on kindlasti harjutav) kui öised külalised :P
Tuba oli tagasihoidlik, aga täitsa kena. Mul oli isekalt hea meel, et olin esimene ja sain endale sobiva voodi valida. Akna allaJ „Huvitav, kas seda isekust minust ka siin välja roogitakse?“ mõtlesin. 
Magasin. Uhh, kui väsinud ma olen! Kui üles ärkasin, värvis loojuv päike just varje roosaks. Õue vaadates nägin, kuidas loojang värvis kõrvalasuva hoone seinu roosaks ja taevas tõmbas järjest värvilisemaks. Ilus! Minu lemmikaeg looduses – päiksetõus ja päikseloojang.
Õhk on veel päevasest palavusest mõnusalt soe. Tuli meelde, kuidas läbi une olin kuulnud inimesi kusagil eemal ja samal ajal lähedal koos laulmas ja oomi chantimas. Need helid tundusid nii võimsad, nagu lausujaid oleks tuhandeid koos olnud!
„Peaksin üles tõusma ja ümbrusega tutvuma minema“ ajasin end voodist üles. Nüüd tundsin kerget kahjutunnet, et vahepeal polnud kedagi mu tuppa juurde tulnud. Üksi on kuidagi kõhe minna... Võõra rahva hulka..
Võtsin südame rindu ja läksin. Kuna mulle tundus, et kõrvalasuvas hoones on palju rahvast, siis võtsin suuna sinna. Seal näitas tõesti silt, et kursus käib. Astusin ühte ruumi sisse, istusin teiste juurde rätsepistesse põrandale maha ja jäin kuulama. Aga minus tekkis tunne, et ma ei kuulu siia.... Tõusin püsti ja lipsasin välja. Läksin sama teed pidi tagasi, mida mööda olime enne golfiautoga tulnud. Vaikselt läks järjest pimedamaks. Üleval majade vahel oli nii palju kohalikku rahvast! Tundus, et neile pakuti seal tee ääres süüa. Nii nad siis käisid, naised oma saride lehvides ja sõid, India kombe kohaselt, ühes käes toitu (ajalehepaberil) hoides ja teisega seda suhu pannes. Hiljem sain teada, et pühapäeviti korraldatakse ashrami poolt selline ümberkaudstele elanikele, kes ashramis elavad ja töötavad, selline õues söömise üritus.
Registreerimispunktist leidsin Sarah, kes vaatas mind ehmatanud näoga ja viipas käega – mine ruttu, kohe algab peale! „Kuhu? Mis?“ olin segaduses. Tuli välja, et meie kursuse esimene osa oli just alanud. Kiirustasin natuke pahaselt („enne ei öelnud Sa midagi, et täna kursus algab“) selle suure ilusa hoone poole, mida olin enne möödaminnes ja hiljem oma aknast imetlenud.
Hoone nimi on „Vishalakshi Mandap" ja selle ilu ning uue alguse põnevus lummas mind. Siis ma veel ei teadnud järgnevate päevade jooksul möödubki pea kogu mu elu selle imeilusa templisarnase meditatsioonihoone katuse all.
No comments:
Post a Comment