Alustasime täna kell 6:00. Tõusime varahommikul, kella 5st. Väljas oli veel pime ja jahe. Panime end vaikides riidesse, võtsime oma asjad ja igaüks läks, omal ajal, Vishalaksi Mandapisse. Ja nii oli igal hommikul, kogu selle 4päevase kursuse (Yes+ Advanced) aja.
Edaspidi läksin igal hommikul varem, et jõuaks veel enne teha päikesetervitust ja mõningaid joogaasanaid.
Paljud tulid hommikuti varem. Kes tegi oma hommikujoogat, kes tukkus niisama. Templi astmelisus on niimoodi ehitatud, et igal astmele mahub pikuti üks joogamatt. Nii me sättisime igaüks enda sinna paika. Ka mina hakkasin hommikuti varakult templisse minema. Tõusin viiest, pesin end puhtaks panin riidesse ja läksin. Need varahommikud olid imelised!
Iga hommikut alustasime erinevate joogastiilide kombinatsiooniga. Kui keha oli üles äratatud, siis tegime oma sadhanat – teatut harjutuste jada, millele järgnes paranayama* ja siis meditatsioon*. Joogaharjutusi sooritades oli õppisime ujjayi hingamist* , mis on mulle ka edaspidi väga vajalikuks ostunud.
Iga päev tegime korra ka lühemat Sudarshian Kriyat*.
Vaikimise aeg oli iseendaga olemise rahu. Käia üksinda ringi. Olla avatud kõigele. Olla selline nagu ma olen. Mitte hoolida sellest, mida teised arvavad (nagunii ei saa nad mulle seda öelda :) ) Kui käia vaikides, siis muutub iga sõna nii hinnaliseks, nagu võiks seda öelda vaid korra. Ja ei raatsi enam neid hetki kulutada mõttetu jutu peale.
Meditatsioon oli täna väga-väga raske.
Tegime täna meditatsiooni, kus tuli olla täiesti liikumatult, totally still. Tunnetada tühjust enda sees – hollow and empty. Oh my God.. mu jalad olid piinavalt valusad.. surid, valutasid... mul oli vahepeal tunne, et mu jalgu polegi enam keha küljes – niiväga ei tundnud ma neid enam... Hirm hakkas, et jalg ei hakkagi enam liikuma... Aga tahtsin vastu pidada. Koguni pisarad jooksid, sest NII valus oli….
Ja mõtted…! Need ei olnud sugugi hollow and empty, nagu meditatsiooni mõte oli... Mõtted jooksid kogu aeg teatud minevikusündmuste peale. Mõtlesin „What has to happen, happens“ ja püüdsin hoida commitmenti - olla meditatsiooniasendis, mitte liigutada, lasta kõigel minna. Hoidsin kinni mõttest, et see on commitment.
Kui meditatsiooni aeg sai läbi, võis end liigutada ja jalgu sirutada. Kui jalgade sees lõpuks surin vaibus ja Dinesh, meie õpetaja, rääkima hakkas, istusin endalegi märkamatult taas rätsepaistes. Ja valust polnud kusagil jälgegi! Nii et see peab paika, et meditatsiooni ajal „stuff comes out“. Juhtub see, mis juhtuma peab.
Hiljem olen mõistnud, et vastupidamine joogaasanates või meditatsioonid on kui treening, mis aitab hiljem vastu pidada teatud olukordades elus.
Hommikusöök oli kella üheksa – poole kümne ajal. Istusin omaette ja olin suht õnnetu, kui tuli Kamlesh ja lihtsalt istus mu juures. Ta teadis, et me vaikime, niisiis ei öelnud ta midagi, lihtsalt tuli, naeratas mulle ja istus mu juures. Mul oli sellest palju abi. Olin talle ääretult tänulik! Kas mu õnnetu-olemine oli Guruji „channelile“ läinud? Või tundis-märkas ta ise minu närtsinud olemist? :)
Raske, tõeliselt raske päev oli. Nutt oli enam kui kord kurgus. Pähe tikkusid mõtted, miks ma seda ometi teen?! Miks ma tulin nii kaugele, eemale oma lastest, kellega ma nüüd isegi ühendust ei saa hoida :(
Mitmed konkreetsed igapäevased asjad olid ka, mis olukorda sugugi lihtsamaks ei teinud, vaid mind päris ärritada suutsid :))
Et siis ... minu soov läks täide – saada seal toas üksi olla... Saingi :P
Toakaaslasteks oli kolm argentiinlannat. Üks neist oli väga sümpaatne. Ka tema mees oli ashramis, meie kursusel.
Kaks teist tüdrukut olid verinoored ja uskumatult lohakad… Nende asju (alustades joogamattidest ja lõpetades rinnahoidjatega...) vedeles toas igal pool.
Tüdrukud – ilmselt polnud kunagi tubaste satikatega kokku puutunud… Brr! mina ka mitte! - viskasid prussakatõrjevahendid ära. Ei olnudki vaja kaua oodata, kui esimene oligi platsis. Mingi teise lendava putuka peale hakkas üks tüdrukutest kiljuma ja hüppas voodile. Ma tapsin selle ära. Vannitoas valget plastikämbrit äravoolukohast ära võttes istus nägin seal all istuvat järgmine prussakas. Litsusin selle laiaks ja viskasin wc-potist alla. „Krt!“ vihastasin. „No miks oli siis vaja need prussakatõrjepallid ära visata?! Ma saan aru, et lõhn oli omapärane, aga satikatega ühes toas küll magada ei tahaks… Lõpuks kirjutasin neile kirja, sellest oli abi.
Olukorrast toanaabritega õppisin seda, et „ära kunagi alahinda kedagi“ . Kui mina olen AoLis (Art of Living – see organisatsioon, kelle ashram ja kursused need on) alles uustulnukas, siis need mõlemad noored tüdrukud on erinevaid kursusi läbi teinud juba mingi kümmekond. Pealegi - nad mõlemad jäävad siia pikalt – üks 2 kuuks, teine 3 kuuks! Üks õpib ajurveedat, teine rändab peale ashramit üksi Indias ringi. Vau!
Kõige õnnetumaks tegi mind see, et ma ei saanud lastega suhelda.
Eriti Sylviaga. Kuidas ta suudaks sellest aru saada, et ma ei saa talle “head ööd” smsi saata ega talle vastata?! Olin sellest nii löödud, mõtted käisid ainult selle ümber.. ja ühel hetkel tundus mulle, nagu ma oleks mentaalselt saanud Guruji enda käest loa just Sylviaga smside teel suhelda. Hihii.. sms saadetud ja kohe hakkas kergem :)
Õhtul enne magamajäämist tegin enese rahustamiseks mudrasid*, mida täna õppisime ja see tagas rahuliku öö.
Ahjaa, tänases tunnis pidime kirjutama endale kirja. Ja andma 5 soovitust.
Minu omad olid järgmised:
| (1) Kui Sa saad vihaseks ja lähed trotsi täis, võta rahulikult – see läheb mööda. See on Sinu ego, mis pead tõstab. Ole hoolas, et sa sel ajal lähedastele liiga ei tee. Mine ole looduses, kõnni, hinga, mediteeri. |
Jai Guru Dev!
* Pranayama, meditatsioon, mudrad, Sudarshan Kryia, ujjayi hingamine – liiga palju sai siia teemasid, mis väärt sügavuti minekuks. Räägin neist lähemalt järgmistes postitustes.
No comments:
Post a Comment