Elu peale Indiat. Kuidas edasi?

Elu läheb edasi. Minult küsitakse palju, mida ma nüüd, peale Indiat, teistmoodi teen. Vahetult peale tagasitulekut Merlega telefonitsi rääkides ja ise samal ajal autoroolis ühe koperdava tädikese peale pahandades , küsis ta imestades“ Kas sina pahandad?“ – nagu ma ei tohiks peale Indiast tulekut sellise jumaliku rahuga üle valatud, et kellegi peale ei ärritu :)

Käisin peale tagasitulekut Tiidu juures. Sellesama ravitseja juures, kelle juures enne Indiasse minekut käisin. Ta viskas mu välja :) öeldes: “ miks Sa tuled siia, kui Sul kõik korras on!?” Ja siis uuris, et mida ma seal Indias ikka õigupoolest tegin :))
Minusse voogas tänutunne!

Hommikuti tõusen vara, tööpäevadel 6st, nädalavahetusel 7st.
Teen hingamisega joogat, Kryiat, Indias õpitud padma sadhanat. Mmm... mõnus! Harjutan peapeal seisu. Hirm on veidi, peale seda kui ükskord üle pea kukkusin.
Ja siis mediteerin.

Meditatsioonides olen kogenud imelisi nägemusi:
* tšakra meditatsioon – puhastasin järjest ära kõik oma tšakrad ja valge energiakanali :) Valgus pulbitses tšakravärvides ja valgelt mu pea-energiakanalis.
* Käisin oma südamekambris. Pühkisin enda südame seintelt tolmu ja ämblikuvõrke. Sinna hakkasid kasvama lilled ja rohi! :)
* Nägin, kuidas tegin memme toa tema ja Guruji templiks …
* Nägin end hollow and empty. Kuidas ma olin üks kogu maailmaga ja maailm oli minu sees. Ma lahustusin ja muutusin rannaliivaks ja laineteks. See oli lihtsalt imeline tunne!

Jooga ja meditatsioonid on mu ellu palju juurde toonud. Käisin ashtangas, kundalinis ja sivananda joogas, et endale erinevad stiilid selgeks teha ja endale sobivaim välja valida. Jooga on aidanud stressid vabaks lasta ja tasakaalu luua.

Olen viimasel ajal igati tervislikult toitunud, eelistades taimseid toite.
Ma ei oleks iialgi osanud arvata, kui maitsvad võivad olla taimetoidud!
Näiteks tegin täna hommikul endale tööle kaasa keedetud brokkolit ja porgandit riivjuustuga. Ja sinna peale õlis klaasjaks küpsetatud sibularõngaid. Mmm, lihtsalt keele viib alla! :)
Hommikul tegin näiteks värske hapukapsa salatit mungoa idanditega, lisasin basiilikat ja seedermänni seemneid. Lihtsalt imemaitsev! Värske hapukapsas pidi naistele väga hästi mõjuma!

Täna, maikuus 2009, neid ridu kirjutades, tean, et mul on veel hetki, kus ma aegajalt „eksin teelt“, katsetan vanu harjumusi. Aga siiani olen alati oma rajale tagasi pöördunud, tundes, et see on õige. Loodan väga, et ühel heal päeval ongi see minu rada ja mul ei ole enam vaja käia vanadel radadel katsetamas, kuidas tunne on :)
Elu on huvitav ja põnev!
Olen väga tänulik ja õnnelik kogu selle kogemuse eest. Soovin, et Elu toetaks ja aitaks mul seda valitud rada käia :)

14.01.2009 Tagasi tööl

Esimene päev tööl...
Kui eemalt tundub "kõik võimalik", siis taas siin sees olles võtab ikka hetkeks põlve nõksatama - kas ja kui kaua mu meelerahu siin ikka vastu peab? Turud on jaanuaris vaikselt taastunud, kuid ega seda suure tõenäosusega kauaks ei jätku. Lisaks hinnati kinnisvaraprojektid alla ja pikendati võlakirju, mis pikendati, kuna ei olda võimelised raha välja maksma. Selle kõige tõttu on raportites taas väga koledad miinused…
Teine päev. Enam ei tunne kergust ega entusiasmi. Tekib järjest asju, millega kokku ma parema meelega ei puutuks. Lisaks kõigele muule lasti meil köögist mikroahi ära viia, kuna liiga palju olevat söögilõhnu. (?!) See tundub inimestest hoolimatu otsus.
Täna tunnen, et pea hakkab juba vaikselt tuikama.
Mida teha?! Ma pean midagi muutma oma elus! See on selgelt liiga stressirohke. Lausa intentsiivselt stressirohke! Kas ma tahan jääda siia ootele, kuni saan kunagi minna lapsepuhkusele, nagu plaaninud oleme? Või loon oma ellu midagi, mis mulle rohkem rõõmu tooks?
Sa võid üle saada kõigest halvast iseeneses,
kui mõistad, et ainus, millega halb Sind seob, on su enese usk ta võitmatusse.
Hetkest, millest see tõdemus jõuab Sinuni, oled Sa vaba
~Eileen Caddy~
Kaido ütles täna hommikul mulle: "Sa oled nii ilus! Ja nii hea.... Küll ma olen ikka õnnelik mees! :) " Mida enamat võiks üks naine soovida?!
Olen õnnelik ja tänulik selle eest, kuidas Kaido mind selles kõiges toetab. Joogas, mediteerimises, mantrate lausumisel :) Olen nii õnnelik temaga! :)

12- 13.01.2009 Delhi-Helsingi

Istun Delhi lennujaamas. “Most likely our flight will be delayed” mõtlen. Kõik lennud ümberringi on hilinenud... Aga õnneks oli see vaid hirm tuleviku suhtes, mis ei realiseerunud :) Meie lennuk tuli täiesti õigeaegselt.

Jõudsin Delhisse eile öösel, täitsa pimedas. Võtsin Domesticustà terminalist Prepaid Taxi Internationali terminali, hinnaga 160 Rs. Minu juurde sõitis auto, mis nägi välja, nagu laguneks see kohe ära:)) Autost ronisid välja 2 musta noormeest, kes mu pagasi autosse viskasid. Poole tee peal oli tee-maks, mult küsiti 50Rs. Vaidlesin küll vastu, kuid lõin siis käega. Niipalju kui ma läbi akna hinnakirja nägin, siis üks isik oli 11 Rs, aga raha mulle tagasi posid küll ei andnud! Krt! “Grr.. ma ei taha end kuidagi lasta lohku tõmmata!” mõtlesin. Muig, muretsesin selle pärast niivõrd, et üldse ei imestaks, kui see sellepärast see juhtuski :P

Kui välislendude lennujaama jõudsin, hakkasin hotelli otsima. Ashramis teadsid inimesed rääkida, et lennujaamas on ka hotell. Mul oli lennukite vahe ca 12 h!
Lennujaama juures, kus mind ööbimisvõimaluse juurde juhatati, öeldi nn. vastuvõtust, et seal ei olevat küll mingit hotelli. Tjaah… inimesed magasid kõik selle “ööbimiskoha” ees ja tänaval põrandal. Mustad, kohalikud. See “ööbimiskoht” oli nagu rongijaama ootepaviljon, seal magati pinkide peal… Ja seegi oli tasuline. Siis see noormees vastuvõtust sõbralikult lubama, et nad viivad mind hotelli, sõit maksab 100 Rs. Siis võttis küll kõhedaks… et mida siis nüüd teha? Kas usaldada ? Need siin ju ainult raha peal väljas…
Tee peal leppisime kokku, et kui mulle see hotell ei meeldi, siis ta toob mind sama raha eest tagasi. Ja et ma lähen vaatan enne toa üle. Toa hind oli esialgu väidetavalt 3500 Rs (ca 560EEK) Ma ei tea, kas mu autojuht ei teadnud või nöörisid nad mind ikkagi, aga hotelli receptionist ütles hinnaks hoopis 65 eur s.t. ca 1000 eek. Täpselt nii palju, kui mul veel oli...
Muide, kui hotelli lobbysse sisse astusime, siis oli seal 6-7 india noormeest, üks mustanahalisem kui teine. Kõhe hakkas… Aga kuna hotellituba oli kena ja voodi oli äärmiselt kutsuv, otsustasin siiski jääda. Noormees, kes mu siia tõi, ütles, et tuleb hommikul järgi. Enne kui ta ära läks, küsisin ukse peal ta nime. “Dinesh” vastas ta. Ma hakkasin naerma ja ütlesin endamisi “Aitäh, Guruji!”

Käisin sooja (!) duši all ja siis magama. Natuke hirmus oli, igal pool meeste hääled, meenutas natuke „Viimset reliikviat“ - kuidas Agnes Lonkava konna kõrtsis magas. Olin ilmselt ka liiga närvis, et magama jääda.. tegin jupp aega mudrasid ja hingasin. Need rahustasid. Uni oli rahutu (kartsin, et kas ma ikka tõusen õigel ajal üles), aga kosutav. Mul oli väga hea meel, et ma lennujaama põrandal ei maganud :)

Hommikul ärgates tegin oma padma sadhana koos hollow &empty meditatsiooniga ja tundsin end suurepäraselt.

Helsingi lennujaama jõudes on tunne, nagu oleksin koju jõudud!
Ja mu keha on puhanud ja värske. kas väsimus on tõesti kõige enam work of mind või sain ma kõigi nende padma sadhanate ja meditatsioonidega kõik oma rakud laetud?. 2-3 ikka magasin. Ja mu lennukis möödus väga sisukalt – raamatu „Monk, who sold his ferrari“ seltsis. Kõik see seal on „so true!“
Kõik on suures plaanis sama – LifePlanningus, Art of Livingus, selles raamatus. Jah, Allikas on ju üks :)

12.01.2009 Ärasõit!

Kell on 18:45. Istun Bangalore`i lennujaamas ja ootan boardingut. See jääb 40 minutit hiljaks. Sama palju jäi hiljaks ka takso. Kõik on täiuslik :)
Kuigi mul polnud sellest midagi, ma olin sellega arvestanud. Mariette tuli mind saatma. Juht vähemalt sõitis igati hästi selles liikluskeerises – oli kogu aeg „kohal“, reageeris kiirest. Sõitis maksimaalselt kiiresti, nii kiiresti kui siin üldse sõita saab!

Siin lennujaamas... on inimesed jälle tavalised. Mehed on ülikondades. Naised kannavad tumedaid pükse, pluuse ja pintsakuid. Ei ole enam värvikirevaid ja elurõõmsaid õlasalle, lehvivaid pükse ja tikanditega punjabi pluuse või sarisid, paljaid varbaid ega jalavõrusid. Ja sellest on natuke kurb.
Olen õppinud siin, kui oluline on hoida ja väärtustada oma kultuuri. See on ikka tõeliselt eriline! See paneb mind mõtlema, kui palju on minus Eesti kultuuri säilinud ja kui palju on „importkaupa“?

So... mida on siis Dinesh, Gurji ja kogu see kogemus minu ellu toonud? Kas ma olen rohkem self-aware? Kas ma hoolitsen rohkem on keha eest? Seda õigesti toites ja seda treenides? Tahaks loota.

Esimese hooga sai küll lennujaama Subwayst kanavõileib ostetud... Pean tunnistama, et see oli nagu januse haare. Kanaliha! Aga siis... kana käis suus ringi küll...
P.S. Kui ma peale kursust kodus liha ei söönud, siis Raymond vaatas mulle paaril korral süüdlaslikult otsa, kui viinerit võttis. „Kas ikka võib...? Loomade piinamise jmt pärast...?“ Naeratasin ja muidugi võivad nad süüa, mida soovivad.

Istun lennujaamas ja joon õunamahla. See on nii magus, et lausa kohutav!
Be Yourself! Nii nagu Su meel ette ütleb. Toitu nii, nagu Su keha soovib. Hoia ja väärtusta oma pärandit!

Aga et mida siis?
- olema hetkes – olles hetkes ei ole kahetsust mineviku pärast, muret tuleviku pärast. On PRAEGU.
- Hoidma oma meelt vaba. Puhanuna. Mõtetest prii. Kuigi meditatsioonis ründavad need eriliselt :))

Üks naine nägi Indias taevalikku armastust... ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale!

11.01.09 Viimane õhtu: Satsang

Niisiis, õhtul celebration!
Need kes n.ö. Winter Brake paketiga tulid, nende jaoks said täna kursused läbi. Mina hakkan homme koju liikuma. Aga paljud jäävad siia. Kes läheb India peale maaga tutvuma, kes jääb ashramisse…
Viimasel õhtul, nagu mulle mõelduna, toimus Satsang koos Gurujiga õues. See oli väga ilus vaatepilt!

Samas, kuna tähelepanu oli nii laiali, siis ei saanud mahti üldse Guruji juttu kuulata… Valgus ja varjud ja inimesed olid nii ilusad!

Me olime kursuslastega ja meie õpetaja Dineshiga koos. Minu fotograafiakirg lõi lõkkele :)

Kui päike on loojunud, läheb kiiresti pimedaks.
Ja meie liikusime templisse Indian Nightile .

Väga omapärane tunne oli seda kõike vaadata. Teades ja tunnetades, et see on mu viimane õhtu siin. Osa minust tahtis niiväga koju ja osa minust ei raatsinud kuidagi minna…

11.01.2009 DSN. Viimane päev.

Hommikul alustasime 6:30. 3 korda tegime oma padma sadhana`t, 2 meditatsiooni + 1 sudarshian krya.
Seekord oli neid lihtne läbida, sest tean, et ma lähen koju! :) Hihii.. praegu on selline tunne, nagu ma vabaneksin youth campist :))
Api-api, kas ma olen kaalust alla võtnud? Püksirihm läheb täiesti viimasesse auku ja linased püksid ähvardavad puusadelt alla kukkuda…

Õhtul on meil siis Book Fair. Need raamatud, mis said linnast kokku kogutud, tuleb nüüd ju ka maha müüa. Kuidas siis muidu seda raha saab. Tegime täna selleks PRi, joonistasime silte ja kutsusime kõiki ashrami elanikke raamatuid ostma.

Muide, ma ostsin ise ka ühe raamatu – “Monk who sold his Ferrari”.

Kursus läks aga edasi. See meenutas natuke meeskonnakoolitust, sest mitmed harjutused ja mängud, mis me ette võtsime, olid sarnase koega. Toon siin paar ära.

Pudelimäng. Eesmärk, et meile antud 1,5 liitrine plastpudel võimalikult lühikese ajaga saab kõigi poolt puudutatud.
Mis ma sellest õppisin: This is a game, celebration! Be playful:) Ära võta liiga tõsiselt!
Enda kohta märkasin ka seda, et ma ei võtnud vastutust. Mul oli seisukoht kuidas seda lahendada, aga ma ei võidelnud selle eest. Mind toetas üks tüdruk, aga ainult tema püüdis minu arvamuse eest võidelda.Rohkem kui mina :) Ma isegi ei saanud aru, kas tegin seda seepärast, et anda teistele võimalust – kes pole sarnaseid mänge mänginud… Aga - kui on vaja, tuleb teha kisa, enda arvamuse eest võidelda. See ei ole koht olemaks tagasihoidlik :)

Rollivahetusmängus pidime vahetama oma rolle: mees – naine, noor – vana, laps – vanem… Meestel tuli end koguni naisteks riietuda ja meikida, mis pakkus poistele palju nalja :))

Võtmeküsimus on siis selles, et probleemid tekivad siis, kui inimene jääb kinni ühte rolli. Oluline on ennast jälgida. What Your mind does? Resistance may appear.

Art of Livingu õpetuse järgi oleks vaja järgida 5 aspekti, et olla tasakaalus:
- sadhana: jooga. If You´re attached to Your comforts You will never grow.
- seva: isetu teenimine. Me mõtleme sageli: What`s in it for me. >> Don´t be selfish! DO SEVA!
- silence: vaikus
- satsang: pidutsemine, laulmine, tantsimine
- smile: naeratus

Lõpuring: I bless You.
Võtsime vaikides paaridesse, tänasime vaikides, käed südame kohale kokkuasetatuna, kummardades ja puudutasime kordamööda teineteise jalgu. (!)Samal ajal annab teine oma blessingu. Ma ei ole kunagi varem midagi sellist tundnud. Väga-väga võimas tunne! Ja seda tegevuse mõlemas otsas. „Ego ei suuda end kunagi niimoodi teise ette painutada“ ütles meile Dinesh. See tunne oli ootamatult hea. Teise inimese ette maani kummardada ja tema jalgu puudutada. Nii nagu ka see, kui teine inimene kummardas minu ette ja puudutas minu jalgu...

Dinesh, meie õpetaja, oli tõeliselt armas! Ma ei ole kunagi ühegi õpetaja vastu sellist.... aukartust tundnud. Tõesti, kui mul oleks võimalus olnud ja kui ma oleks julenud, siis oleksin tahtnud ta ees põlvitada ja kummardada, tema rüü äärt katsuda. Imelik, mis :-D
Ta on tõeline Õpetaja.
Kallistasime tänutäheks. Esimest korda tundsin end seda tehes ebamugavalt... seda oli nagu liiga palju.

Ja õhtul – celebration!

10.01.2009. DSN: Teine päev.

Hommikul alustasime taas kella 6st. Tegime 2x järjest (!) oma sadhana`t, seejärel sahaj meditatsiooni,nose pranayama, ja siis pika-ülipika kriya. Jummel...
Meiega tegi seda läbi keegi võõras noor naisõpetaja. “Ilmselt keegi õpetajaks õppija”, mõtlesin teda nähes. Aga see, mis sealt tuli, oli tõesti ootamatu… Kui me tavaliselt teema joogaasanaid 5-6 hingamist, siis nüüd me tegime 10..12.. . Pastrikat tehes ta lasi meil teha 16-20 asemel 37 korda?! Brr! Tundus, et kohe-kohe kukun kokku, ma lihtsalt enam ei jaksanud!!
Hingamistsüklid läksid nii pikaks, et mulle tundus vahepeal, et ta on meid lihtsalt ära unustanud!! Pealegi - ta oleks ise nagu samal ajal mediteerinud ja vahel tundus, et ta jäi lausa tukastama! See oli ootamatu, kuid ma ei lasknud end liigselt loksutada, lihtsalt kohendasin trotslikult harjutuse kestvust enda järgi :P ega järginud enam kõike täpselt nii, nagu ta ütles. Aga kõikide asjadega nii ei saanud teha. Ja siis ma sain kurjaks . No mida ta endast arvab?!
Täitsa huvitav jälgida, kuidas meel teatud kogemusele reageerib, eks? :)

Peale sööki kogunesime taas busse ootama, et sõita Bangalore`i. Jälle raamatuid nõutama.
Bussid kogunesid ashrami müüri äärde. Seal müüvad kohalikud ashrami elanikele puuvilju ja vanikuteks punutud lilli. Meile loeti sõnad peale, et me sealt midagi ei ostaks. Et selle tervislikkust (just hügieeninõuete koha pealt) nad ei saa kontrollida. Mina olin selline argpüks, et ma ei ostnud ka. Alles kursuse lõpupoole, läksin ma toidu suhtes avatumaks. Aga maitsevahe oli suur – ashrami papaiad olid palju maitsvamad!

Bussi oodates rääkisime Lõuna-Prantsusmaalt pärit Mariettega (vasakpoolsel pildil) tänasest kogemusest.
Tuli välja, et ka tema tundis õpetaja suhtes sama, öeldes: „I lost respect to that teacher“ . Ja siis tabasime ära asja olemuse... see on ju DSN! To break our limits! Just to Do it!
Ehee.. minus tekib trots ja tõrge... Ja ma blokin seda. Teen omamoodi… Aga tegelikult oli sellel noorukesel indialannal suur ülesanne täita – olla meie suhtes vastik – et meile kogemust tuua... Ja minu austus tema suhtes kasvas tagasi.

Õppetund mulle - teinekord on mõistlikum – JUST DO IT!

Täna läks raamatute saagil kohe esimeses kohas hästi. Astusime sisse ühte kohalikku kooli, rääkisime loo ära.

Meid kutsuti Direktori kabinetti. Õigemini direktrissi, kes oli äärmiselt väärika väljanägemisega umbes minu ema vanune naisterahvas. Teised töötajad suhtlesid temaga nii alandlikult nagu oleksid nad teenijad. Võibolla olid ka?

Kabinet oli äärmisel lihtne ja mõjus kuidagi … vanaaegsena. Nurgas olid jumaluste kujud, viiruki suitsetamise alused… Nii suur kiusatus oli pilti teha, kuid mu hea kasvatus hoidis mind tagasi :)).

Saime koolist koguni mitu kastitäit raamatuid. Ja muidugi mind, heledapäist ja heledanahalist vaatasid muidugi kõik, nii õpetajad kui õpilased varajamatu huviga :))

See suur raamatutekogus jäigi praktiliselt meie ainukeseks saagiks. Mina läksin laisaks, ei viitsinud enam. Noh, suur tükk juba käes ju! Teised meie tiimist jooksid veel hoogsalt kõikvõimalikke kohti läbi. Nagu sellest oleneks nende elu… :)

Jõudsime oma otsinguretkel meie kohtumispagast mööduma. Oh, kõik istuvad juba Pizzahutis! Istuvad ja chillivad! Meie omad panid silmagi pilgutamata sealt mööda. "Grr.. Mina vist pole nii committed sellele projektile kuivõrd tahaks märksa rahulikumalt võtta. Miks ometi tormata?
Võtsin südame rindu (ja laiendasin teatud moel oma mugavustsooni) öeldes, et mina lähen nüüd tagasi.. Mmm, tellisin endale kana teryaki pizza. Issake milline nauding :) Sain üle pika aja midagi nii kodust ja harjumustpärast süüa! :)

Pildil olen koos Karolinaga, leedulannaga, kes elab Norras.

Allolevatel piltidel istume oma raamatukuhjade otsas ja ootame bussi.



Linnast tagasi, istun cantinis, kohalikus söögikohas. Jõin värskelt pressitud apelsini mahla ja sõin papaiat. Papaiad on siin imehead! Istun ja vaatan seda armsat meie vene noorpaari. Nad on nii armsad! Hoiavad teineteist. Toetavad. Igas hetkes. „Jaaguga me ka hoidsime teineteist sedasi...“ mõtlesin. „Grr! Miks ma alati tema peale mõtlen?!“ sain ma enda peale lausa kurjaks! Aga tõesti, Kaidoga ei ole meil miskipärast sellist ühtehoidmist? Tögame teineteist kogu aeg... Time to do some changes?

Kuna Guruji oli veel ashramis, sii õhtune satsang toimus taas koos temaga.
Kõik satsangid toimusid Vishalaksi Mandapis, mis öisel ajal oli eriti imeilus.

Keegi küsis talt, Gurujilt horoskoopide sobivuse kohta. Ta vastas:
”Kui horoskoobid sobivad, siis oled mängu alustades kohe neljandal levelil. Teised alustavad esimesest :) “
Ja veel üks hea mõte: “When thoughts trouble You – sing. When emotions trouble You – dance! “

Peale satsangit meie kursus jätkus, hiliste õhtutundideni.
Mõtlesin pärast, et huvitav, et ma ka siin, DSNis ei osanud võtta oma toetustiimist maksimumi... (nagu ka toakaaslastest... ) Ma kippusin neid kritiseerima, neile hinnanguid andma.

Üks on võimukas, teine tahab kõik ise ära teha.... Ma tegelikult ei märganud neid inimestena.... Mõtlesin vaid iseenese heaolu ja mugavuse peale. Oeh... Tagantjärgi tundun endale kui väike laps :P
Eks see ongi õppetund ja elukogemus:)

9.01.09 DSN Course. Esimene täispikk päev.

9. jaanuari hommikul alustasime kella 6st. Hommik on veel karge, õues on pime, päike on veel tõusmata. Ronime tähtede valgel mäest üles, tekid ümber mähitud, unised, vaikivad, templi poole.
Tegime 2x oma padma sadhana`t – joogaharjutusi (2 x – s.t. kui terve harjutustesari sai läbi, siis tuli uuesti otsast alustada ning terve sari uuesti teha… Ma usun, et ega läks selle peale üle tunni), sahaj meditatsioon, nose pranayama, pikk (pikk) Kriya (need kokku miski kaks tundi) . Jummel... :)
Kella 9st sööma ja kell 10:00 sõitsime bussiga linna, Bangalore`i.

Meie challenge seisnes selles, et pidime käima ukselt uksele ja küsima inimestelt raamatuid, mida nad enam ei kasuta. Hiljem oli plaanis korraldada raamatulaat, kus pidime raamatud maha müüma. Raamatumüügist saadav raha läheb Sri Sri loodud maapiirkonna kooliprojekti (rural school project) tarbeks. Selles koolis käivad maalapsed, kelle perede majanduslik seis muidu neil kooliharidust saada ei lubaks.

Meid pandi maha kesklinnas, enamike meie jaoks täiesti võhivõõras linnas :)) Käsk oli – tuua kella kolmeks samasse kohta nii palju raamatuid kui võimalik.
Me olime kolmekesi tiimis. Pisike, üliaktiivne indialanna organiseeris meile kohe tuk-tuki, et sõita sellisesse piirkonda, kus oleks rohkem maju/elanikke.
Mina jäin tema aktiivsuse kõrval kindlasti uimaseks põhjamaalannaks, nii et ühtäkki leidsin ennast ihuüksi toimetamas :)) Teda vaadates ma sain aru – arvestades KUI PALJU inimesi Indias elab, siis ainult niimoodi on ilmselt võimalik läbi lüüa – kogu aeg ise endale küünarnukkidega teed rajades.

Mis seal`s ikka. Ees ootas kompleks 8-korruselistest majadest. Tuletasin meelde: “Just DO IT!” ja hakkasin järjest ja valimatult ustele koputama. Muidugi tundsin ma kõhedust ja ebakindlust, aga noh – whatever!


Juba korteri ukselt oli näha, kas tegu oli rikkamate või vaeste inimestega. Vastavalt sellele varieerusid uste materjalid ja kaunistused. Paljudel oli uksemati ette tehtud riisijahust tervitusmandalad ning riputatud uste taha isade ja/või jumaluste pilte.

Valdavas enamuses olid toad kõledad, koledatest põrandatest hoolimata ei kohanud ma suuri vaipu kusagil. Toas oli sageli plastik(!)mööbel, rikkamates korterites ka pehme mööbel. Mõnest kohast tegin ka kiiresti pilti, seni kui mulle raamatuid otsiti. Seal kus otsiti… Enamasti vaadati mind, kui blondi ja valgenahalist suure imestusega:)) Paljud (eriti vanemad inimesed) inglise keelt ka ei osanud. Nii ei jäänud muud üle, kui neile naeratada, tänada ja uue ukse taha koputama minna. Hehee… see oli tõesti eriline kogemus!

Väikse koguse raamatuid kahe hiiglasuure maja peale ikka sain :))

Natuke paremini oli läinud meie tiimi tüdrukul ja veelgi paremini noormehel.


Kui kokkusaamiskohta jõudsime ja kõik raamatud kokku panime, siis sai neid paras kogus. Küll kahtlesin ma, kes ometi neid raamatuid osta tahaks?!


Tagasi ashramisse jõudes tegime kokkuvõtva sessiooni. Sessiooni lõpetasime sadhana ja meditatsiooniga. Me ei mediteeri siin kunagi ilma, et oleksime joogaasanatega oma keha ette valmistanud. See ongi sadhana. Meditatsiooni ajal tundsin kerget kipitust kõigis tšakrates, 3 silma kohal ja käelabades. Vinge tunne! :) Ja see tõesti värskendas ja energiseeris :)

Ja seejärel oli meil imeline õhtusöök!
Peale haigust ma enam ei talu neid püdelaid plögasid. Aga täna olid hihiii:) - friteeritud kartulid! Riis ja pasta ja imeline magustoit! Olime koos uus-meremaalase Rosie ja prantslanna Mariette`iga ja ma tundsin sellist helgust ja ühtekuuluvustunnet :)
Mulle tulid meelde meie Õpetaja, Dineshi sõnad, et “kahtlused tulevad siis, kui sul on „low prana“ “– kui energiatase on madal. Sellepärast oligi kogu mu haigusaegne emotsionaalne seis nii nõrk ja negatiivne :P Nüüd kui on kõht täis ja meel hea – energia voolab.

Olen praegu satsangil ja mõtisklen. Omapärane päev oli. Igatahes olen kogemuse võrra rikkam ja seda ei saa mult keegi ära võtta :)

Keegi küsis just Gurujilt: “Mida ma peaks tegema? Ma teen palju tööd, aga mulle tundub ikka , et ma ei saa kõigega nii hästi hakkama, kui ma tahaksin.”
Gurji vastas: “Mängi ükspäev klouni. Sa püüdled liigset täiuslikkust. Ole üks päev kloun. Vaata, mis juhtub. Kas midagi juhtub...?
Ja veel - kui sa teed tööd nii, et sa midagi vastu ei soovi, siis oled sa kasvanud. Ja lähed õitsema. “