Kui lennukis silmad lahti teen, on kell 10:55. Pakutakse sööki. Toit on uskumatult maitsev! Eriti kui väljanägemisega võrrelda:) Liha, sibulapirukas, magustoit... Mmm! Aga kõhus annavad bakterite vallutused juba vaikselt mürinat tunda.. Võtsin 2 tbl Lacto7 igaks juhuks sisse.
Minu lähedal istuvad kohalikud India naised. Nad on enamasti värvilistes sarides. See on tõesti imeilus! Minu kõrval istub vist oma 70 aastane naine. Ka saris. Lennukis üks naine (ainuke valge inimene peale minu) küsis, et kas ma lähen ashramisse. Vastasin, et jah. Tuli välja, et tema ka. Aga paraku erinevatesse.
Tundub, et tabletid aitasid, kõht rahunes maha ja nüüd on täitsa mõnus olla.
Bangalore`i jõudes lootsin, et mulle on vastu tuldud. Aga ei...
„Uhh.. „ mõtlesin taksojuhtidega kauplema asudes... „mina küll endal nahka üle kõrvade ei lase tõmmata“.
Esimene pakkumine oli 1400 Rs... Sain lõpuks 900 Rs-ga. Selline kõikumine! Kamlesh (minu õpetaja Art Of Livingu kursusel, ta on ka siin) soovitas läbi smsi Maruni taksofirmat. Kui ma selle firma taksode kohta taksode rivis küsisin (neid ei paistnud kusagil), siis muidugi teatati mulle, et „see firma ei töötagi enam“ :))Issand, keda te siin lolliks peate ! :)
Nüüd ma saan aru, kuidas on see võimalik sõita lennujaamast kohale 2-2,5, kuigi lennujaam on linnast 40 km väljas ja ashram Bangalore`ist 21 km... Terve tee on inimesi, loomi, autosid täis... Kõik liiguvad kusagile. Ja kõigiga arvestatakse.
Bangalore`is elab 5,3 miljonit inimest, olles rahvaarvult Indias kolmas linn. Khm!
Linn, mis on üks India kiiremini arenevaid metropole, peetakse India Silicon Vallyks. Seda just tugeva IT sektori tõttu, kuid Bangalore on tuntud ka mitmete ülikoolide ja uurimisinstituutide poolest.
Taksoga läbi linna sõites märkasin, kui vastuoluline see oli. Ühel pool teed hütid, teisel pool lossid ja villad. Värvilised naised ja kulunud mehed. Poolikud, katkised hooned kõrvuti uhkete jumalakujudega. 
Hindud on vist tõesti väga vähenõudlikud...
Imetlesin, kuidas naised oma lapsi süles hoiavad, puusal tassivad.
Märkasin paljusid paarikesi (ja mitte enam esimeses nooruses) pargipinkidel kahekesi istumas, sageli käest kinni hoides või siis tsiklitel mööda linna liikumas, naiste sarid-õlasallid lehvimas tuules. Sageli istus tsiklil mehe ja naise vahele litsutuna (või siis ees) laps. Või mitu :)
Lõpuks jõudsime sellest tolmusest, lärmakast ja rahvarohkest linnast läbi. Ashram oli roheline, puhas ja tõesti imeilus.
No comments:
Post a Comment