Hommikul alustasime taas kella 6st. Tegime 2x järjest (!) oma sadhana`t, seejärel sahaj meditatsiooni,nose pranayama, ja siis pika-ülipika kriya. Jummel...
Meiega tegi seda läbi keegi võõras noor naisõpetaja. “Ilmselt keegi õpetajaks õppija”, mõtlesin teda nähes. Aga see, mis sealt tuli, oli tõesti ootamatu… Kui me tavaliselt teema joogaasanaid 5-6 hingamist, siis nüüd me tegime 10..12.. . Pastrikat tehes ta lasi meil teha 16-20 asemel 37 korda?! Brr! Tundus, et kohe-kohe kukun kokku, ma lihtsalt enam ei jaksanud!!
Hingamistsüklid läksid nii pikaks, et mulle tundus vahepeal, et ta on meid lihtsalt ära unustanud!! Pealegi - ta oleks ise nagu samal ajal mediteerinud ja vahel tundus, et ta jäi lausa tukastama! See oli ootamatu, kuid ma ei lasknud end liigselt loksutada, lihtsalt kohendasin trotslikult harjutuse kestvust enda järgi :P ega järginud enam kõike täpselt nii, nagu ta ütles. Aga kõikide asjadega nii ei saanud teha. Ja siis ma sain kurjaks . No mida ta endast arvab?!
Täitsa huvitav jälgida, kuidas meel teatud kogemusele reageerib, eks? :)
Peale sööki kogunesime taas busse ootama, et sõita Bangalore`i. Jälle raamatuid nõutama.
Bussid kogunesid ashrami müüri äärde. Seal müüvad kohalikud ashrami elanikele puuvilju ja vanikuteks punutud lilli. Meile loeti sõnad peale, et me sealt midagi ei ostaks. Et selle tervislikkust (just hügieeninõuete koha pealt) nad ei saa kontrollida. Mina olin selline argpüks, et ma ei ostnud ka. Alles kursuse lõpupoole, läksin ma toidu suhtes avatumaks. Aga maitsevahe oli suur – ashrami papaiad olid palju maitsvamad!
Bussi oodates rääkisime Lõuna-Prantsusmaalt pärit Mariettega (vasakpoolsel pildil) tänasest kogemusest.
Tuli välja, et ka tema tundis õpetaja suhtes sama, öeldes: „I lost respect to that teacher“ . Ja siis tabasime ära asja olemuse... see on ju DSN! To break our limits! Just to Do it!
Ehee.. minus tekib trots ja tõrge... Ja ma blokin seda. Teen omamoodi… Aga tegelikult oli sellel noorukesel indialannal suur ülesanne täita – olla meie suhtes vastik – et meile kogemust tuua... Ja minu austus tema suhtes kasvas tagasi.
Õppetund mulle - teinekord on mõistlikum – JUST DO IT!
Täna läks raamatute saagil kohe esimeses kohas hästi. Astusime sisse ühte kohalikku kooli, rääkisime loo ära.
Meid kutsuti Direktori kabinetti. Õigemini direktrissi, kes oli äärmiselt väärika väljanägemisega umbes minu ema vanune naisterahvas. Teised töötajad suhtlesid temaga nii alandlikult nagu oleksid nad teenijad. Võibolla olid ka?
Kabinet oli äärmisel lihtne ja mõjus kuidagi … vanaaegsena. Nurgas olid jumaluste kujud, viiruki suitsetamise alused… Nii suur kiusatus oli pilti teha, kuid mu hea kasvatus hoidis mind tagasi :)).
Saime koolist koguni mitu kastitäit raamatuid. Ja muidugi mind, heledapäist ja heledanahalist vaatasid muidugi kõik, nii õpetajad kui õpilased varajamatu huviga :))
See suur raamatutekogus jäigi praktiliselt meie ainukeseks saagiks. Mina läksin laisaks, ei viitsinud enam. Noh, suur tükk juba käes ju! Teised meie tiimist jooksid veel hoogsalt kõikvõimalikke kohti läbi. Nagu sellest oleneks nende elu… :)
Jõudsime oma otsinguretkel meie kohtumispagast mööduma. Oh, kõik istuvad juba Pizzahutis! Istuvad ja chillivad! Meie omad panid silmagi pilgutamata sealt mööda. "Grr.. Mina vist pole nii committed sellele projektile kuivõrd tahaks märksa rahulikumalt võtta. Miks ometi tormata?
Võtsin südame rindu (ja laiendasin teatud moel oma mugavustsooni) öeldes, et mina lähen nüüd tagasi.. Mmm, tellisin endale kana teryaki pizza. Issake milline nauding :) Sain üle pika aja midagi nii kodust ja harjumustpärast süüa! :)
Pildil olen koos Karolinaga, leedulannaga, kes elab Norras.
Allolevatel piltidel istume oma raamatukuhjade otsas ja ootame bussi.
Linnast tagasi, istun cantinis, kohalikus söögikohas. Jõin värskelt pressitud apelsini mahla ja sõin papaiat. Papaiad on siin imehead! Istun ja vaatan seda armsat meie vene noorpaari. Nad on nii armsad! Hoiavad teineteist. Toetavad. Igas hetkes. „Jaaguga me ka hoidsime teineteist sedasi...“ mõtlesin. „Grr! Miks ma alati tema peale mõtlen?!“ sain ma enda peale lausa kurjaks! Aga tõesti, Kaidoga ei ole meil miskipärast sellist ühtehoidmist? Tögame teineteist kogu aeg... Time to do some changes?
Kuna Guruji oli veel ashramis, sii õhtune satsang toimus taas koos temaga.
Kõik satsangid toimusid Vishalaksi Mandapis, mis öisel ajal oli eriti imeilus.
”Kui horoskoobid sobivad, siis oled mängu alustades kohe neljandal levelil. Teised alustavad esimesest :) “
Ja veel üks hea mõte: “When thoughts trouble You – sing. When emotions trouble You – dance! “
Peale satsangit meie kursus jätkus, hiliste õhtutundideni.
Mõtlesin pärast, et huvitav, et ma ka siin, DSNis ei osanud võtta oma toetustiimist maksimumi... (nagu ka toakaaslastest... ) Ma kippusin neid kritiseerima, neile hinnanguid andma.
Üks on võimukas, teine tahab kõik ise ära teha.... Ma tegelikult ei märganud neid inimestena.... Mõtlesin vaid iseenese heaolu ja mugavuse peale. Oeh... Tagantjärgi tundun endale kui väike laps :P
Eks see ongi õppetund ja elukogemus:)
No comments:
Post a Comment