Täna pealelõunal jõudis ka Guru Sri Sri Ravishankar, (ehk Guruji, nagu teda hellitavalt kutsutakse) oma koju, ashramisse. Kui mina oma reisi siia planeerisin, siis mul Guruga küll mingit “suhet” ei olnud. Läksin nende kursuste ja selle kogemuse pärast. Ei osanud mõeldagi mineku ajastust nii, et saaks ashramis olla siis, kui ka tema seal on, nagu paljud meist olla teinud. Aga õhtuti vaatasime sageli templis lõike vestlustest Gurujiga ja ta hakkas mulle järjest enam meeldima.
Tema heatahtlikkus, siirus ja avatus on võluv ja armas. Lisaks räägib ta selliseid sõnu, mida kuulatest jõuad sisemisele äratundmisele ja imestad, kust võtab tema selle oskuse kõik nii lihtsaks muuta. Ta on tõeliselt vana hing, kes on valinud Maale tuleku selleks, et tarkust ja sõna otseses mõttes elamise kunsti inimesteni tuua.
Enne Guruji kohalejõudmist kogunesid paljud tema maja lähistele, et teda oodata. Ja mina sain mõnuga pika toruga inimeste pildistamist nautida. Kõige enam pakkusid mulle huvi kohalikud inimesed ja need, kes ashrami eest hoolitsesid. Ja naised on imeilusad! Esiteks on nende riided nii ilusad ja värvikirevad. Aga nad ise on ka imeilusad – nende nahk, silmad ja juuksed.
Indialaste õnnelikkus minu arvates tuleb materiaalsuse puudumisest. Just seetõttu ei ole nad enesekesksed. Riided, vahendid - ei ole olulised. Ja ometi on selle juures naised nii ilusad!
Tõesti, ma pole ammu näinud inimeste silmis nii palju rõõmu ja rahu.
Kas ma olen öelnud, et siin on korraga kevad, suvi ja sügis? Puud üheaegselt õitsevad, kannavad vilja ja langetavad lehti.
Ja veel, ma pole näinud siin kedagi suitsetamas. Komme siin ei müüda – ainult puuvilju ja pähkleid. Ma ei ole näinud siin kedagi purjus. Ilmselt tuleneb see ashrami elustiilist ja väärtustest. Ma naudin seda!
Lastesse suhtumine oli üldse ääretult hooliv ja toetav. Võõrad inimesed koguni kippusid teiste lapsi nunnutama. Teinekord ma kohe imestasin, et niimoodi võõrale inimesele antigi oma laps sülle (või satsangil tantsida), ehk kerget kahjutunnet peegeldus ka teinekord noore ema silmis, aga ilmselt on see selle ühiskonna tava. Satsangil oli vahva vaadata, kuidas kohale tulid lastest vanaemadeni, laulsid, tantsisid. Usun, et seal hoitakse oma juurtest väga kinni.
Muide, minu meelest lausid ashramis isegi linnud Gurule: „guruji-guruji“, „GU-RU, GU-RU..“, „seva-seva-seva“, „QJai GuruDev! Jai GuruDev!“ – supper lahe! :)
Meile, internationalidele, oli Gurjiga eraldi kokkusaamine. Kõndis meie seas ringi, andis oma õnnistust ning küsis paljudelt, et kas kõik on hästi, kas millestki tuntakse puudust. 
Õhtul satsangi ajal rääkis Guruji juttu. Ta on oma lihtsuses ja inimlikkuses tõesti väga vahva vana :) 
Mõningaid mõtteid:
Te olete täiuslikud. Te olete täielikud. Teil on kõik, mis on vaja. Ei ole vaja ennast alahinnata.
*
Kuidas te võite olla millegi pärast õnnetud? Ma ei saa aru. Elu on nii lühike.
Teadmatus tähendab: omades mingit tundmust, kurbuse tunnet, siduda seda jälle uuesti sündmusega. See teeb teid veel rohkem õnnetuks ja selle ahela lõputuks.
Elutarkus tähendab: eraldada sündmused emotsioonidest, emotsioonid tunnetest.
*
Soov midagi saada — see on see, mis tõmbab teid tagasi, hoiab kinni.
Tõeline vabadus — see on vabadus tulevikust ja ka minevikust
*
Kui te olete häälestatud kellegi vastu, siis ei ole te vabad. Kui te peate kedagi süüdlaseks ja teie mõistus on nende vastu häälestatud, teadke, et olete nende külge kleepunud! Super-liimiga!
*
Kogu maailm on teile nautimiseks. Kuid nautides ärge unustage Ennast.
Kõikide oma poetatud terade vahele kuulas ta inimesi, rääkis lugusid ja vürtsitas neid oma naljadega nii et templitäis rahvast naeris. Paraku oli paljude naljade lõpud hindikeelsed.. .:)
No comments:
Post a Comment