9.01.09 DSN Course. Esimene täispikk päev.

9. jaanuari hommikul alustasime kella 6st. Hommik on veel karge, õues on pime, päike on veel tõusmata. Ronime tähtede valgel mäest üles, tekid ümber mähitud, unised, vaikivad, templi poole.
Tegime 2x oma padma sadhana`t – joogaharjutusi (2 x – s.t. kui terve harjutustesari sai läbi, siis tuli uuesti otsast alustada ning terve sari uuesti teha… Ma usun, et ega läks selle peale üle tunni), sahaj meditatsioon, nose pranayama, pikk (pikk) Kriya (need kokku miski kaks tundi) . Jummel... :)
Kella 9st sööma ja kell 10:00 sõitsime bussiga linna, Bangalore`i.

Meie challenge seisnes selles, et pidime käima ukselt uksele ja küsima inimestelt raamatuid, mida nad enam ei kasuta. Hiljem oli plaanis korraldada raamatulaat, kus pidime raamatud maha müüma. Raamatumüügist saadav raha läheb Sri Sri loodud maapiirkonna kooliprojekti (rural school project) tarbeks. Selles koolis käivad maalapsed, kelle perede majanduslik seis muidu neil kooliharidust saada ei lubaks.

Meid pandi maha kesklinnas, enamike meie jaoks täiesti võhivõõras linnas :)) Käsk oli – tuua kella kolmeks samasse kohta nii palju raamatuid kui võimalik.
Me olime kolmekesi tiimis. Pisike, üliaktiivne indialanna organiseeris meile kohe tuk-tuki, et sõita sellisesse piirkonda, kus oleks rohkem maju/elanikke.
Mina jäin tema aktiivsuse kõrval kindlasti uimaseks põhjamaalannaks, nii et ühtäkki leidsin ennast ihuüksi toimetamas :)) Teda vaadates ma sain aru – arvestades KUI PALJU inimesi Indias elab, siis ainult niimoodi on ilmselt võimalik läbi lüüa – kogu aeg ise endale küünarnukkidega teed rajades.

Mis seal`s ikka. Ees ootas kompleks 8-korruselistest majadest. Tuletasin meelde: “Just DO IT!” ja hakkasin järjest ja valimatult ustele koputama. Muidugi tundsin ma kõhedust ja ebakindlust, aga noh – whatever!


Juba korteri ukselt oli näha, kas tegu oli rikkamate või vaeste inimestega. Vastavalt sellele varieerusid uste materjalid ja kaunistused. Paljudel oli uksemati ette tehtud riisijahust tervitusmandalad ning riputatud uste taha isade ja/või jumaluste pilte.

Valdavas enamuses olid toad kõledad, koledatest põrandatest hoolimata ei kohanud ma suuri vaipu kusagil. Toas oli sageli plastik(!)mööbel, rikkamates korterites ka pehme mööbel. Mõnest kohast tegin ka kiiresti pilti, seni kui mulle raamatuid otsiti. Seal kus otsiti… Enamasti vaadati mind, kui blondi ja valgenahalist suure imestusega:)) Paljud (eriti vanemad inimesed) inglise keelt ka ei osanud. Nii ei jäänud muud üle, kui neile naeratada, tänada ja uue ukse taha koputama minna. Hehee… see oli tõesti eriline kogemus!

Väikse koguse raamatuid kahe hiiglasuure maja peale ikka sain :))

Natuke paremini oli läinud meie tiimi tüdrukul ja veelgi paremini noormehel.


Kui kokkusaamiskohta jõudsime ja kõik raamatud kokku panime, siis sai neid paras kogus. Küll kahtlesin ma, kes ometi neid raamatuid osta tahaks?!


Tagasi ashramisse jõudes tegime kokkuvõtva sessiooni. Sessiooni lõpetasime sadhana ja meditatsiooniga. Me ei mediteeri siin kunagi ilma, et oleksime joogaasanatega oma keha ette valmistanud. See ongi sadhana. Meditatsiooni ajal tundsin kerget kipitust kõigis tšakrates, 3 silma kohal ja käelabades. Vinge tunne! :) Ja see tõesti värskendas ja energiseeris :)

Ja seejärel oli meil imeline õhtusöök!
Peale haigust ma enam ei talu neid püdelaid plögasid. Aga täna olid hihiii:) - friteeritud kartulid! Riis ja pasta ja imeline magustoit! Olime koos uus-meremaalase Rosie ja prantslanna Mariette`iga ja ma tundsin sellist helgust ja ühtekuuluvustunnet :)
Mulle tulid meelde meie Õpetaja, Dineshi sõnad, et “kahtlused tulevad siis, kui sul on „low prana“ “– kui energiatase on madal. Sellepärast oligi kogu mu haigusaegne emotsionaalne seis nii nõrk ja negatiivne :P Nüüd kui on kõht täis ja meel hea – energia voolab.

Olen praegu satsangil ja mõtisklen. Omapärane päev oli. Igatahes olen kogemuse võrra rikkam ja seda ei saa mult keegi ära võtta :)

Keegi küsis just Gurujilt: “Mida ma peaks tegema? Ma teen palju tööd, aga mulle tundub ikka , et ma ei saa kõigega nii hästi hakkama, kui ma tahaksin.”
Gurji vastas: “Mängi ükspäev klouni. Sa püüdled liigset täiuslikkust. Ole üks päev kloun. Vaata, mis juhtub. Kas midagi juhtub...?
Ja veel - kui sa teed tööd nii, et sa midagi vastu ei soovi, siis oled sa kasvanud. Ja lähed õitsema. “