Peale ärkamist jalutasin Sumeru Mantapisse joogatama, mediteerima ja Sudarshian Kryat tegema.
Ma tunnen end peaaegu tervena! Natuke on nõrk olla, aga muidu on täitsa ok! Igatsen koju… laste ja mehe juurde.
Täna, kui läksin uuesti ajurveeda arsti vastuvõtule, siis soovitati mulle, et laseksin endale Panchakarmas massaazi teha. Massazi kestvus on tund aega. Mul aega oli, nii et mõtlesin “miks mitte:)”
See massaazikogemus oli üks väga eriline kogemus. Mitte massaazi enda pärast, eks seda on siin spaades ju ikka kogetud, vaid seepärast, mis oli kogu see kogemus kokku.
Ootasin vastuvõtulaua juures oma vastuvõttu. Mulle toodi sooja taimeteed ning ma istusin, nautisin ning vaatasin, kuidas inimesed ümberringi toimetasid. Hoone paksude valgete müüride vahel oli mõnusalt jahe olla. Nagu ka igal pool mujal, oli ka siin sisustus äärmisel lihtne. Receptioni tarvis oli vaid üks laud ja kaks tooli ja needki olid plastmassist. Sellised, mida meil sageli suve- ja aiamööblina kasutatakse. Kui muidu on India naised igal pool oma värvilistes sarides või punjabites (püksid ja pluus), siis siin olid sedasi riietatud vaid need, kes retseptsioonis külalisi vastu võtsid. Kõik ülejäänud olid riietatud äärmiselt tagasihoidlikesse hallidesse või sinistesse pükskostüümidesse. Samasuguselt oli riietatud kleenuke tõmmu india naine, kes tuli mind masaazi kutsuma. Kõndisime läbi osaliselt õue avatud koridoride ning jõudsime masaazituppa. Keset tuba oli massaazilaud, sirmiga oli eraldatud riietumise ja pesuruumi osa. Kõik äärmiselt lihtne. Päikese ja uudishimulike pilkude eest katsid aknaid maast laenu ulatuvad heledad linasest kardinad.
Vahetasin oma riided õhukesest materjalist püksikute vastu (et õlid jmt ei määriks, ning et päris alasti ei oleks - nagu seda Eestiski kogenud olen).
See tüdruk oli super! Tema natuke karedad käed võidsid terve mu keha sooja õliga… sõna otseses mõttes pealaest jalatallani – ka peanaha! Mmm.. see oli tõeline nauding! Keha surises üleni! “Oo yeah, I can feel good again! “ tuksus peas.
Lisan illustratiivse video.
Pärast masaazi pesi tüdruk terve mu keha, pealaest jalatallani õlist puhtaks. K.a. juuksed! :)
Juuste pesemine oli sama eriline, kui masaaz! Ma ei mäleta millal keegi viimati mind niimoodi, nagu last, pesi :))
Muide, pesemine on neil ka omamoodi. Algul ma ei saanud üldse aru, miks neil dushiruumis suured plastikust pesuämbrid on. Alles siin mõistsin, et nad ei kasuta dušši meile harjumuspäraselt, vaid lasevad vee ikkagi neisse nõudesse ja pesevad end sealt. On see vee kokkuhoiu huvides või lihtsalt harjumus? Ei tea.
End peeglist vaadates ehmatasin veidi: „so skinny?!“. Kas ma olen tõesti nii lahjaks jäänud? Haigusega? Siinse toitumisega? “Ehh.. ju need peeglid valetavad! :)” lohutasin ennast.
Protseduuri lõpetuseks pani mu massaazitädi mulle kollasest pudrutaolisest materjalist bindi – täpi lauba peale ja hõõrus seda ka natuke juuksepiirile. Ohh, kui mõnus ja kerge tunne oli!
Kui lõpuks arsti juurde jõudsin, siis ta kirjutas mulle 60 päevaks veel 3 rohtu (!) Uskumatu! Brr! Kui olin rohud ära ostnud – 2 tabletirohtu + 1 siirup, siis läks pilt natuke paremaks. Kõik puhtalt maarohtude baasil, organismi tugevdavate aintega.
Õhtupoole… Tervis hakkab tagasi tulema ja ma tunnen, et hakkan rahutuks muutuma. Ei taha enam niisama istuda ja magada. Ajast hakkab kahju... see ei ole enam kvaliteetaeg endale. Kuigi jah, nagu Guruji ütleb: „Igaüks teeb ise oma aja..“
Täna tekkisid sarnased mõtted nagu silence`i ajal – „miks ma siin ometi olen? Olen vist hull peast, et oma pere juurest nii kauaks ära tulin?!“ Nüüd on igatsus samuti väga suur.
Aga ilmselt suuresti mu haiguse tõttu jäin ma sotsiaalsest suhtlemisest ilma, mistõttu ma ei teadnud, kes, kus ja mida teeb. Tagasi tulles oligi nii, et teiste poolt Indias tehtud pilte vaadates tundub, nagu ma oleks hoopis teises kohas olnud …
Eks mu haigus distantseeris mind sotsiaalses mõttes teistest. Sel ajal kui nemad ringi käisid, mina magasin toas....
Aga ju siis oli mulle seda kogemust vaja. Ja sisemist puhastumist nii kehale kui meelele samuti.
Õhtul käisin pildistamas. Ahvidest sain vana ashrami osas pika objektiiviga päris vahvaid võtteid :)
Õhtul ei saanud ma kuidagi peast ära neid autokatusel krõpsutavaid ahve ja templis hullavaid tuvisid. Muig, mu keha hakkab vist korda saama? :) :) 
Õhtul ei pääsenud taaskord mu kõned kodustele läbi ning see tegi mu õnnetuks ja vihaseks ka. Lisaks oli kõht hirmus tühi - hea, et lõpuks ometi hakkab keha toitu tahtma. Aga cantinist saadud indiapärane õlis läbi leotatud ja soolane sandwich, minu jaoks küll süüa ei kõlvanud. Ja pisarad oli tühja kõhuga kerge tulema…
Homme kohtume Gurujiga, ashrami vaimse õpetaja, valgustunuga. Loodan, et see toob mulle sädeluse tagasi. Praegu on see küll kustunud…
No comments:
Post a Comment