03.01.09 Magical things just happen :)

Hommik leidis meid taas kella kuuest pika Sudarshan Kriyaga Vishalaksi Mandapis.

Peale seda jätkus meie Sahaj Samadhi kursus, seekord vana amfiteatri taga asuvas meditatsioonihallis. Õpetaja küsis, kas me oleme oma hommikuse jooga ära teinud. Kuna me hakkasime hommikul kohe hingamisharjutustega pihta, siis praktiliselt me enne midagi teha ei jõudnud. Nii et pidime tunnistama, et ei ole.

Sahaj Samadhi õpetajanna raputas selle peale natuke pahaselt pead ja tuletas meile meelde, et alati tuleb enne mediteerima asumist keha selleks valmis seada. Selleks tuleb läbi teha sadhana ehk joogaharjutused. Võtsime need siis järjest ette: Rohutirts , Superman Pose, Vibu, Dancing Shiva, Turiseis e. Sarvangasana, Ader e. Halasana, jne …
:)

Sel kursusel on meid natuke vähem, kui Yes+ Advanced kursusel, kuna need, kes selle kursuse on varem läbinud, ei tulnud enam osalema. Aga meid on selles piklikus ja kitsas ruumis endiselt palju. Terve meditatsiooni aja ma ei suutnud muust mõelda, kuuldes minu läheda ümberringi köhimist ja aevastamist, et appi-appi, nii jään ju mina ka haigeks... ja: „Ei! Mina ei kavatse haigeks jääda!“

Sahaj Samadhi peaks olema nn effortless meditation aga täna mul miskipärast ei õnnestunud see kuidagi...

Ühe meditatsiooni keskel ma avastasin õudusega, et ma sobran hoolega halvaksläinud prügis. „Öäkk! Miks ometi?!“ küsin endalt ja sain samal hetkel aru, et oma eksabikaasa mineviku jäänud suhet peas edasi ja tagasi sõeludes ju sobrangi vanas ja halvaksläinud prügis.. Ehk see aitab mul see nägemus sellest ometi lahti lasta..

Õhtupoole läksin tagasi vana ashrami alale jalutama. Kui uus oli ilus, valge ja uhke, siis vanast osast õhkus elukogemust.
Aias imetlesin lootoslillede õisi ja kohtusin kohaliku aianaisega. Kuigi ashrami alal on kerjamine keelatud, siis ta palus vagusi, et ehk valgenahaline ja –juukseline talle ikka natuke rahakest jagab. Mul polnud talle aga muud pihku pista, kui ühe kommi…



Leidsin imeilusa avatud templi, mil nimeks Sumeru Mandap. Templi keskes kasvas suur puu.

Templi laes oli 12 lootoslille, mille õielehtede vahel oli erinevate sodiaagimärkide sümbolid Jäärast Kaladeni. Öeldi, et selles templis (mis olevat ka üks Guru lemmik-mediteerimiskohti) on hea mediteerida just enda märgi all.

Võtsin jalanõud ära ja astusin trepist üles. Polnud ühtki inimest. Märkasin üht mediteerimispatja ja tänasin mõttes, et see sinna just nagu minu jaoks oli jäetud. Kõigepealt tegin tiiru templile peale ja imetlesin seda kaunist hoonet. Iga posti otsas ilutsesid kujud – kes täpselt ei tea, sest niipalju kui ma tean, on hindusimis vaid 3 jumalat (Vishnu, kui Looja, Brahma kui säilitaja ja Shiva kui hävitaja või muundaja). Arvasin, et ilmselt mingid hindu jumalused.

Võtsin padja ning otsisin üles Kaksikute märgi. See oli mõnusas päiksepoolses küljes, kaugele üle maastiku avaneva vaatega. Istusin märgi alla mediteerima.

Aga ega mul seal rahulikult endaga olla ei lastud :)

Templisse jalutas üks kohalik hindu, kellel kohe huvi valge tüdruku tegemiste ja päritolu kohta. Nii me siis ajasime päris pikalt juttu.


Kui ma jälle üksi olin jäänud, tuli ja istus minu kõrvale üks koer. Ashramis oli päris palju hulkuvaid koeri. Ega nad eriti kenad välja ei näe ja seetõttu mulle ka eriti rõõmu ei teinud, et see koer just minu juurde tuli.

Küll aga oskasin ma tema kohalolekut hinnata siis, kui mõne aja pärast tuli suur, ca 20 pealine lärmakas ahvikari templi keskel oleva puu otsa selle punaste marjadega maiustama. Nimelt ahvid kardavad koeri ja seni kui mõni nähtaval on, nad naljalt maapinnale ei tule. Möirgavad ja kähisevad vaid vastakuti koertega.

Kui ma oleks seal üksi olnud, sel ajal kui ahvid tulid, oleks ma ilmselt tõesti väga ära ehmatanud… Nii et lõppkokkuvõttes olin ma koerale väga tänulik, et ta mind kaitsma tuli.
Jah, ashramis sellised asjad lihtsalt juhtusidki ja see polnud veel kõik.

Kuna täna oli vabam päev, siis käisin asharmi poodides šoppamas ja ostsin endale mõned kohalikud pluusid. Kuna mu sisemuses oli tekkinud vastuseis igasugusele ostlemisele, siis püüdsin osta nii vähe kui võimalik.

Õhtupoole läksin internetipunkti, et Kaidoga natuke gmailis muljetada ja nende elust kuulda. Peale arvutis istumist hakkas pea valutama. Õhtuses toidujärjekorras tegin mõned õlaringid, et pinget leevendada. Ja minu selja taga olev indian lady tegi mulle massaazi! Ja peavalu oligi läinud! Uskumatu :) Olin nii tänulik!!