02.01.09 - Sahaj Samadhi

Täna õhtul algas järgmine kursus – Sahaj Samadhi.
Siin liigume läbi vana ashrami osa uude kursusepaika. Keskel paistab Jaanus, kes peale minu ainukese eestlasena ka neil kursustel oli. Sel kursusel suhtlesime põhimõtteliselt esimesi kordi. Nii hea oli omas keeles rääkida! :)

Sahaj Samadhi kursusel õppisime veedade tehnikat, mille otstarve on samadhi (nirvana, või puhta teadvuse) kogemine. Selle tehnika arendavat toimet on kinnitanud paljud teadusuuringud. Kursuse jooksul sai iga osaleja oma personaalse mantra. Mantra on vahend, mis võimaldab rahustada meditatsiooni käigus meelt ja kogeda selgust ja rahu, saada samadhi kogemust. Igaühel on tegelikult võime kogeda seda täielikku rahu, mida iseloomustab Samadhi. See on lihtsalt meele kõige rahulikum seisund - täielik meelerahu, mille kogemine annab sügavamat puhkust kui uni, ja ajutöö on palju kõrgemal määral korrastatud kui tavaliselt. Uuringud näitavad, et aju õpib selle korrasatud seisundi reeglipärase kogemuse abil töötama üha korrastatumalt ja selle kasvava korraga on seotud kasvav sisemine rahu ja tasakaal.

Põhimantraid pidi olema kokku 8 ja igaüks sai pidi saama oma mantra!

Kõigepealt viidi läbi puja (kirjutasin sellest rituaalist siin), iidne pühendumise ja austuse märgiks korraldatav rituaal.
Kui puja lõppes, istusime vanas madala laega ja vaipadega kaetud meditatsiooniruumis ja ootasime igaüks oma korda. See hoone olevat olnud see, kus Guruji vanasti palju mediteeris. Sellest tõesti hõngus pikka kogemust.


Meie õpetaja, kaunis vanem naine ladusa inglise keele ja ilusa pikas sariga kutsus meid ükshaaval enda juurde. Võttis käe, vaatas silma ja ütles, mis minu mantraks saab.

Edasi läks igaüks, vaikides, istus kusagile vaiksesse kohta ja mediteeris koos oma mantraga. Mäletan, kui eriline tunne see oli, kui sellest ruumist välja jahenevasse öhe astusin. Inimesed, kelle mantra saadud, juba mediteerisid vaikselt igal pool ümberringi, pinkidel, trepiastmetel. Läks järjest pimedamaks, pargilambid paistsid istuvatele kogudele omapärast tumedat valgust... Imeline pilt!

Võtsin siis ka koha sisse. Sulgesin silmad, hingasin sügavalt. Rahustasin oma meelt ja jälgisin mõnda aega oma hingamist, enne kui söandasin esimest korda mõttes oma mantrat lausuda. Mõnus surin tekkis peopesadesse :)
Ma ei tea, kui kaua ma seal istusin, ühel hetkel tundsin, et nüüd on aeg minna. Tõusin püsti ja jalutasin läbi vana ashrami osa tagasi. Sees oli eriliselt kerge tunne ja kummaline rahu. Tundsin end olevat ühenduses kõige elavaga….

Sel hetkel mõistsin, et

minu India kogemus on füüsiline ja spirituaalne kogemus.