Om Namah Shivaya!

Elu peale Indiat. Kuidas edasi?

2009-05-10T08:57:00.000-07:00

Elu läheb edasi. Minult küsitakse palju, mida ma nüüd, peale Indiat, teistmoodi teen. Vahetult peale tagasitulekut Merlega telefonitsi rääkides ja ise samal ajal autoroolis ühe koperdava tädikese peale pahandades , küsis ta imestades“ Kas sina pahandad?“ – nagu ma ei tohiks peale Indiast tulekut sellise jumaliku rahuga üle valatud, et kellegi peale ei ärritu :)

Käisin peale tagasitulekut Tiidu juures. Sellesama ravitseja juures, kelle juures enne Indiasse minekut käisin. Ta viskas mu välja :) öeldes: “ miks Sa tuled siia, kui Sul kõik korras on!?” Ja siis uuris, et mida ma seal Indias ikka õigupoolest tegin :))
Minusse voogas tänutunne!

Hommikuti tõusen vara, tööpäevadel 6st, nädalavahetusel 7st.
Teen hingamisega joogat, Kryiat, Indias õpitud padma sadhanat. Mmm... mõnus! Harjutan peapeal seisu. Hirm on veidi, peale seda kui ükskord üle pea kukkusin.
Ja siis mediteerin.

Meditatsioonides olen kogenud imelisi nägemusi:
* tšakra meditatsioon – puhastasin järjest ära kõik oma tšakrad ja valge energiakanali :) Valgus pulbitses tšakravärvides ja valgelt mu pea-energiakanalis.
* Käisin oma südamekambris. Pühkisin enda südame seintelt tolmu ja ämblikuvõrke. Sinna hakkasid kasvama lilled ja rohi! :)
* Nägin, kuidas tegin memme toa tema ja Guruji templiks …
* Nägin end hollow and empty. Kuidas ma olin üks kogu maailmaga ja maailm oli minu sees. Ma lahustusin ja muutusin rannaliivaks ja laineteks. See oli lihtsalt imeline tunne!

Jooga ja meditatsioonid on mu ellu palju juurde toonud. Käisin ashtangas, kundalinis ja sivananda joogas, et endale erinevad stiilid selgeks teha ja endale sobivaim välja valida. Jooga on aidanud stressid vabaks lasta ja tasakaalu luua.

Olen viimasel ajal igati tervislikult toitunud, eelistades taimseid toite.
Ma ei oleks iialgi osanud arvata, kui maitsvad võivad olla taimetoidud!
Näiteks tegin täna hommikul endale tööle kaasa keedetud brokkolit ja porgandit riivjuustuga. Ja sinna peale õlis klaasjaks küpsetatud sibularõngaid. Mmm, lihtsalt keele viib alla! :)
Hommikul tegin näiteks värske hapukapsa salatit mungoa idanditega, lisasin basiilikat ja seedermänni seemneid. Lihtsalt imemaitsev! Värske hapukapsas pidi naistele väga hästi mõjuma!

Täna, maikuus 2009, neid ridu kirjutades, tean, et mul on veel hetki, kus ma aegajalt „eksin teelt“, katsetan vanu harjumusi. Aga siiani olen alati oma rajale tagasi pöördunud, tundes, et see on õige. Loodan väga, et ühel heal päeval ongi see minu rada ja mul ei ole enam vaja käia vanadel radadel katsetamas, kuidas tunne on :)
Elu on huvitav ja põnev!
Olen väga tänulik ja õnnelik kogu selle kogemuse eest. Soovin, et Elu toetaks ja aitaks mul seda valitud rada käia :)

14.01.2009 Tagasi tööl

2009-01-14T20:31:00.000-08:00

Esimene päev tööl...
Kui eemalt tundub "kõik võimalik", siis taas siin sees olles võtab ikka hetkeks põlve nõksatama - kas ja kui kaua mu meelerahu siin ikka vastu peab? Turud on jaanuaris vaikselt taastunud, kuid ega seda suure tõenäosusega kauaks ei jätku. Lisaks hinnati kinnisvaraprojektid alla ja pikendati võlakirju, mis pikendati, kuna ei olda võimelised raha välja maksma. Selle kõige tõttu on raportites taas väga koledad miinused…
Teine päev. Enam ei tunne kergust ega entusiasmi. Tekib järjest asju, millega kokku ma parema meelega ei puutuks. Lisaks kõigele muule lasti meil köögist mikroahi ära viia, kuna liiga palju olevat söögilõhnu. (?!) See tundub inimestest hoolimatu otsus.
Täna tunnen, et pea hakkab juba vaikselt tuikama.
Mida teha?! Ma pean midagi muutma oma elus! See on selgelt liiga stressirohke. Lausa intentsiivselt stressirohke! Kas ma tahan jääda siia ootele, kuni saan kunagi minna lapsepuhkusele, nagu plaaninud oleme? Või loon oma ellu midagi, mis mulle rohkem rõõmu tooks?
Sa võid üle saada kõigest halvast iseeneses,
kui mõistad, et ainus, millega halb Sind seob, on su enese usk ta võitmatusse.
Hetkest, millest see tõdemus jõuab Sinuni, oled Sa vaba
~Eileen Caddy~
Kaido ütles täna hommikul mulle: "Sa oled nii ilus! Ja nii hea.... Küll ma olen ikka õnnelik mees! :) " Mida enamat võiks üks naine soovida?!
Olen õnnelik ja tänulik selle eest, kuidas Kaido mind selles kõiges toetab. Joogas, mediteerimises, mantrate lausumisel :) Olen nii õnnelik temaga! :)

12- 13.01.2009 Delhi-Helsingi

2009-01-13T20:05:00.000-08:00

Istun Delhi lennujaamas. “Most likely our flight will be delayed” mõtlen. Kõik lennud ümberringi on hilinenud... Aga õnneks oli see vaid hirm tuleviku suhtes, mis ei realiseerunud :) Meie lennuk tuli täiesti õigeaegselt.

Jõudsin Delhisse eile öösel, täitsa pimedas. Võtsin Domesticustà terminalist Prepaid Taxi Internationali terminali, hinnaga 160 Rs. Minu juurde sõitis auto, mis nägi välja, nagu laguneks see kohe ära:)) Autost ronisid välja 2 musta noormeest, kes mu pagasi autosse viskasid. Poole tee peal oli tee-maks, mult küsiti 50Rs. Vaidlesin küll vastu, kuid lõin siis käega. Niipalju kui ma läbi akna hinnakirja nägin, siis üks isik oli 11 Rs, aga raha mulle tagasi posid küll ei andnud! Krt! “Grr.. ma ei taha end kuidagi lasta lohku tõmmata!” mõtlesin. Muig, muretsesin selle pärast niivõrd, et üldse ei imestaks, kui see sellepärast see juhtuski :P

Kui välislendude lennujaama jõudsin, hakkasin hotelli otsima. Ashramis teadsid inimesed rääkida, et lennujaamas on ka hotell. Mul oli lennukite vahe ca 12 h!
Lennujaama juures, kus mind ööbimisvõimaluse juurde juhatati, öeldi nn. vastuvõtust, et seal ei olevat küll mingit hotelli. Tjaah… inimesed magasid kõik selle “ööbimiskoha” ees ja tänaval põrandal. Mustad, kohalikud. See “ööbimiskoht” oli nagu rongijaama ootepaviljon, seal magati pinkide peal… Ja seegi oli tasuline. Siis see noormees vastuvõtust sõbralikult lubama, et nad viivad mind hotelli, sõit maksab 100 Rs. Siis võttis küll kõhedaks… et mida siis nüüd teha? Kas usaldada ? Need siin ju ainult raha peal väljas…
Tee peal leppisime kokku, et kui mulle see hotell ei meeldi, siis ta toob mind sama raha eest tagasi. Ja et ma lähen vaatan enne toa üle. Toa hind oli esialgu väidetavalt 3500 Rs (ca 560EEK) Ma ei tea, kas mu autojuht ei teadnud või nöörisid nad mind ikkagi, aga hotelli receptionist ütles hinnaks hoopis 65 eur s.t. ca 1000 eek. Täpselt nii palju, kui mul veel oli...
Muide, kui hotelli lobbysse sisse astusime, siis oli seal 6-7 india noormeest, üks mustanahalisem kui teine. Kõhe hakkas… Aga kuna hotellituba oli kena ja voodi oli äärmiselt kutsuv, otsustasin siiski jääda. Noormees, kes mu siia tõi, ütles, et tuleb hommikul järgi. Enne kui ta ära läks, küsisin ukse peal ta nime. “Dinesh” vastas ta. Ma hakkasin naerma ja ütlesin endamisi “Aitäh, Guruji!”

Käisin sooja (!) duši all ja siis magama. Natuke hirmus oli, igal pool meeste hääled, meenutas natuke „Viimset reliikviat“ - kuidas Agnes Lonkava konna kõrtsis magas. Olin ilmselt ka liiga närvis, et magama jääda.. tegin jupp aega mudrasid ja hingasin. Need rahustasid. Uni oli rahutu (kartsin, et kas ma ikka tõusen õigel ajal üles), aga kosutav. Mul oli väga hea meel, et ma lennujaama põrandal ei maganud :)

Hommikul ärgates tegin oma padma sadhana koos hollow &empty meditatsiooniga ja tundsin end suurepäraselt.

Helsingi lennujaama jõudes on tunne, nagu oleksin koju jõudud!
Ja mu keha on puhanud ja värske. kas väsimus on tõesti kõige enam work of mind või sain ma kõigi nende padma sadhanate ja meditatsioonidega kõik oma rakud laetud?. 2-3 ikka magasin. Ja mu lennukis möödus väga sisukalt – raamatu „Monk, who sold his ferrari“ seltsis. Kõik see seal on „so true!“
Kõik on suures plaanis sama – LifePlanningus, Art of Livingus, selles raamatus. Jah, Allikas on ju üks :)

12.01.2009 Ärasõit!

2009-01-12T20:02:00.000-08:00

Kell on 18:45. Istun Bangalore`i lennujaamas ja ootan boardingut. See jääb 40 minutit hiljaks. Sama palju jäi hiljaks ka takso. Kõik on täiuslik :)
Kuigi mul polnud sellest midagi, ma olin sellega arvestanud. Mariette tuli mind saatma. Juht vähemalt sõitis igati hästi selles liikluskeerises – oli kogu aeg „kohal“, reageeris kiirest. Sõitis maksimaalselt kiiresti, nii kiiresti kui siin üldse sõita saab!

Siin lennujaamas... on inimesed jälle tavalised. Mehed on ülikondades. Naised kannavad tumedaid pükse, pluuse ja pintsakuid. Ei ole enam värvikirevaid ja elurõõmsaid õlasalle, lehvivaid pükse ja tikanditega punjabi pluuse või sarisid, paljaid varbaid ega jalavõrusid. Ja sellest on natuke kurb.
Olen õppinud siin, kui oluline on hoida ja väärtustada oma kultuuri. See on ikka tõeliselt eriline! See paneb mind mõtlema, kui palju on minus Eesti kultuuri säilinud ja kui palju on „importkaupa“?

So... mida on siis Dinesh, Gurji ja kogu see kogemus minu ellu toonud? Kas ma olen rohkem self-aware? Kas ma hoolitsen rohkem on keha eest? Seda õigesti toites ja seda treenides? Tahaks loota.

Esimese hooga sai küll lennujaama Subwayst kanavõileib ostetud... Pean tunnistama, et see oli nagu januse haare. Kanaliha! Aga siis... kana käis suus ringi küll...
P.S. Kui ma peale kursust kodus liha ei söönud, siis Raymond vaatas mulle paaril korral süüdlaslikult otsa, kui viinerit võttis. „Kas ikka võib...? Loomade piinamise jmt pärast...?“ Naeratasin ja muidugi võivad nad süüa, mida soovivad.

Istun lennujaamas ja joon õunamahla. See on nii magus, et lausa kohutav!
Be Yourself! Nii nagu Su meel ette ütleb. Toitu nii, nagu Su keha soovib. Hoia ja väärtusta oma pärandit!

Aga et mida siis?
- olema hetkes – olles hetkes ei ole kahetsust mineviku pärast, muret tuleviku pärast. On PRAEGU.
- Hoidma oma meelt vaba. Puhanuna. Mõtetest prii. Kuigi meditatsioonis ründavad need eriliselt :))

Üks naine nägi Indias taevalikku armastust... ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale!

11.01.09 Viimane õhtu: Satsang

2009-01-12T08:27:00.000-08:00

Niisiis, õhtul celebration!
Need kes n.ö. Winter Brake paketiga tulid, nende jaoks said täna kursused läbi. Mina hakkan homme koju liikuma. Aga paljud jäävad siia. Kes läheb India peale maaga tutvuma, kes jääb ashramisse…
Viimasel õhtul, nagu mulle mõelduna, toimus Satsang koos Gurujiga õues. See oli väga ilus vaatepilt!

Samas, kuna tähelepanu oli nii laiali, siis ei saanud mahti üldse Guruji juttu kuulata… Valgus ja varjud ja inimesed olid nii ilusad!

Me olime kursuslastega ja meie õpetaja Dineshiga koos. Minu fotograafiakirg lõi lõkkele :)

Kui päike on loojunud, läheb kiiresti pimedaks.
Ja meie liikusime templisse Indian Nightile .

Väga omapärane tunne oli seda kõike vaadata. Teades ja tunnetades, et see on mu viimane õhtu siin. Osa minust tahtis niiväga koju ja osa minust ei raatsinud kuidagi minna…

11.01.2009 DSN. Viimane päev.

2009-01-11T19:45:00.000-08:00

Hommikul alustasime 6:30. 3 korda tegime oma padma sadhana`t, 2 meditatsiooni + 1 sudarshian krya.
Seekord oli neid lihtne läbida, sest tean, et ma lähen koju! :) Hihii.. praegu on selline tunne, nagu ma vabaneksin youth campist :))
Api-api, kas ma olen kaalust alla võtnud? Püksirihm läheb täiesti viimasesse auku ja linased püksid ähvardavad puusadelt alla kukkuda…

Õhtul on meil siis Book Fair. Need raamatud, mis said linnast kokku kogutud, tuleb nüüd ju ka maha müüa. Kuidas siis muidu seda raha saab. Tegime täna selleks PRi, joonistasime silte ja kutsusime kõiki ashrami elanikke raamatuid ostma.

Muide, ma ostsin ise ka ühe raamatu – “Monk who sold his Ferrari”.

Kursus läks aga edasi. See meenutas natuke meeskonnakoolitust, sest mitmed harjutused ja mängud, mis me ette võtsime, olid sarnase koega. Toon siin paar ära.

Pudelimäng. Eesmärk, et meile antud 1,5 liitrine plastpudel võimalikult lühikese ajaga saab kõigi poolt puudutatud.
Mis ma sellest õppisin: This is a game, celebration! Be playful:) Ära võta liiga tõsiselt!
Enda kohta märkasin ka seda, et ma ei võtnud vastutust. Mul oli seisukoht kuidas seda lahendada, aga ma ei võidelnud selle eest. Mind toetas üks tüdruk, aga ainult tema püüdis minu arvamuse eest võidelda.Rohkem kui mina :) Ma isegi ei saanud aru, kas tegin seda seepärast, et anda teistele võimalust – kes pole sarnaseid mänge mänginud… Aga - kui on vaja, tuleb teha kisa, enda arvamuse eest võidelda. See ei ole koht olemaks tagasihoidlik :)

Rollivahetusmängus pidime vahetama oma rolle: mees – naine, noor – vana, laps – vanem… Meestel tuli end koguni naisteks riietuda ja meikida, mis pakkus poistele palju nalja :))

Võtmeküsimus on siis selles, et probleemid tekivad siis, kui inimene jääb kinni ühte rolli. Oluline on ennast jälgida. What Your mind does? Resistance may appear.

Art of Livingu õpetuse järgi oleks vaja järgida 5 aspekti, et olla tasakaalus:
- sadhana: jooga. If You´re attached to Your comforts You will never grow.
- seva: isetu teenimine. Me mõtleme sageli: What`s in it for me. >> Don´t be selfish! DO SEVA!
- silence: vaikus
- satsang: pidutsemine, laulmine, tantsimine
- smile: naeratus

Lõpuring: I bless You.
Võtsime vaikides paaridesse, tänasime vaikides, käed südame kohale kokkuasetatuna, kummardades ja puudutasime kordamööda teineteise jalgu. (!)Samal ajal annab teine oma blessingu. Ma ei ole kunagi varem midagi sellist tundnud. Väga-väga võimas tunne! Ja seda tegevuse mõlemas otsas. „Ego ei suuda end kunagi niimoodi teise ette painutada“ ütles meile Dinesh. See tunne oli ootamatult hea. Teise inimese ette maani kummardada ja tema jalgu puudutada. Nii nagu ka see, kui teine inimene kummardas minu ette ja puudutas minu jalgu...

Dinesh, meie õpetaja, oli tõeliselt armas! Ma ei ole kunagi ühegi õpetaja vastu sellist.... aukartust tundnud. Tõesti, kui mul oleks võimalus olnud ja kui ma oleks julenud, siis oleksin tahtnud ta ees põlvitada ja kummardada, tema rüü äärt katsuda. Imelik, mis :-D
Ta on tõeline Õpetaja.
Kallistasime tänutäheks. Esimest korda tundsin end seda tehes ebamugavalt... seda oli nagu liiga palju.

Ja õhtul – celebration!

10.01.2009. DSN: Teine päev.

2009-01-10T19:56:00.000-08:00

Hommikul alustasime taas kella 6st. Tegime 2x järjest (!) oma sadhana`t, seejärel sahaj meditatsiooni,nose pranayama, ja siis pika-ülipika kriya. Jummel...
Meiega tegi seda läbi keegi võõras noor naisõpetaja. “Ilmselt keegi õpetajaks õppija”, mõtlesin teda nähes. Aga see, mis sealt tuli, oli tõesti ootamatu… Kui me tavaliselt teema joogaasanaid 5-6 hingamist, siis nüüd me tegime 10..12.. . Pastrikat tehes ta lasi meil teha 16-20 asemel 37 korda?! Brr! Tundus, et kohe-kohe kukun kokku, ma lihtsalt enam ei jaksanud!!
Hingamistsüklid läksid nii pikaks, et mulle tundus vahepeal, et ta on meid lihtsalt ära unustanud!! Pealegi - ta oleks ise nagu samal ajal mediteerinud ja vahel tundus, et ta jäi lausa tukastama! See oli ootamatu, kuid ma ei lasknud end liigselt loksutada, lihtsalt kohendasin trotslikult harjutuse kestvust enda järgi :P ega järginud enam kõike täpselt nii, nagu ta ütles. Aga kõikide asjadega nii ei saanud teha. Ja siis ma sain kurjaks . No mida ta endast arvab?!
Täitsa huvitav jälgida, kuidas meel teatud kogemusele reageerib, eks? :)

Peale sööki kogunesime taas busse ootama, et sõita Bangalore`i. Jälle raamatuid nõutama.
Bussid kogunesid ashrami müüri äärde. Seal müüvad kohalikud ashrami elanikele puuvilju ja vanikuteks punutud lilli. Meile loeti sõnad peale, et me sealt midagi ei ostaks. Et selle tervislikkust (just hügieeninõuete koha pealt) nad ei saa kontrollida. Mina olin selline argpüks, et ma ei ostnud ka. Alles kursuse lõpupoole, läksin ma toidu suhtes avatumaks. Aga maitsevahe oli suur – ashrami papaiad olid palju maitsvamad!

Bussi oodates rääkisime Lõuna-Prantsusmaalt pärit Mariettega (vasakpoolsel pildil) tänasest kogemusest.
Tuli välja, et ka tema tundis õpetaja suhtes sama, öeldes: „I lost respect to that teacher“ . Ja siis tabasime ära asja olemuse... see on ju DSN! To break our limits! Just to Do it!
Ehee.. minus tekib trots ja tõrge... Ja ma blokin seda. Teen omamoodi… Aga tegelikult oli sellel noorukesel indialannal suur ülesanne täita – olla meie suhtes vastik – et meile kogemust tuua... Ja minu austus tema suhtes kasvas tagasi.

Õppetund mulle - teinekord on mõistlikum – JUST DO IT!

Täna läks raamatute saagil kohe esimeses kohas hästi. Astusime sisse ühte kohalikku kooli, rääkisime loo ära.

Meid kutsuti Direktori kabinetti. Õigemini direktrissi, kes oli äärmiselt väärika väljanägemisega umbes minu ema vanune naisterahvas. Teised töötajad suhtlesid temaga nii alandlikult nagu oleksid nad teenijad. Võibolla olid ka?

Kabinet oli äärmisel lihtne ja mõjus kuidagi … vanaaegsena. Nurgas olid jumaluste kujud, viiruki suitsetamise alused… Nii suur kiusatus oli pilti teha, kuid mu hea kasvatus hoidis mind tagasi :)).

Saime koolist koguni mitu kastitäit raamatuid. Ja muidugi mind, heledapäist ja heledanahalist vaatasid muidugi kõik, nii õpetajad kui õpilased varajamatu huviga :))

See suur raamatutekogus jäigi praktiliselt meie ainukeseks saagiks. Mina läksin laisaks, ei viitsinud enam. Noh, suur tükk juba käes ju! Teised meie tiimist jooksid veel hoogsalt kõikvõimalikke kohti läbi. Nagu sellest oleneks nende elu… :)

Jõudsime oma otsinguretkel meie kohtumispagast mööduma. Oh, kõik istuvad juba Pizzahutis! Istuvad ja chillivad! Meie omad panid silmagi pilgutamata sealt mööda. "Grr.. Mina vist pole nii committed sellele projektile kuivõrd tahaks märksa rahulikumalt võtta. Miks ometi tormata?
Võtsin südame rindu (ja laiendasin teatud moel oma mugavustsooni) öeldes, et mina lähen nüüd tagasi.. Mmm, tellisin endale kana teryaki pizza. Issake milline nauding :) Sain üle pika aja midagi nii kodust ja harjumustpärast süüa! :)

Pildil olen koos Karolinaga, leedulannaga, kes elab Norras.

Allolevatel piltidel istume oma raamatukuhjade otsas ja ootame bussi.

Linnast tagasi, istun cantinis, kohalikus söögikohas. Jõin värskelt pressitud apelsini mahla ja sõin papaiat. Papaiad on siin imehead! Istun ja vaatan seda armsat meie vene noorpaari. Nad on nii armsad! Hoiavad teineteist. Toetavad. Igas hetkes. „Jaaguga me ka hoidsime teineteist sedasi...“ mõtlesin. „Grr! Miks ma alati tema peale mõtlen?!“ sain ma enda peale lausa kurjaks! Aga tõesti, Kaidoga ei ole meil miskipärast sellist ühtehoidmist? Tögame teineteist kogu aeg... Time to do some changes?

Kuna Guruji oli veel ashramis, sii õhtune satsang toimus taas koos temaga.
Kõik satsangid toimusid Vishalaksi Mandapis, mis öisel ajal oli eriti imeilus.

Keegi küsis talt, Gurujilt horoskoopide sobivuse kohta. Ta vastas:
”Kui horoskoobid sobivad, siis oled mängu alustades kohe neljandal levelil. Teised alustavad esimesest :) “
Ja veel üks hea mõte: “When thoughts trouble You – sing. When emotions trouble You – dance! “

Peale satsangit meie kursus jätkus, hiliste õhtutundideni.
Mõtlesin pärast, et huvitav, et ma ka siin, DSNis ei osanud võtta oma toetustiimist maksimumi... (nagu ka toakaaslastest... ) Ma kippusin neid kritiseerima, neile hinnanguid andma.

Üks on võimukas, teine tahab kõik ise ära teha.... Ma tegelikult ei märganud neid inimestena.... Mõtlesin vaid iseenese heaolu ja mugavuse peale. Oeh... Tagantjärgi tundun endale kui väike laps :P
Eks see ongi õppetund ja elukogemus:)

9.01.09 DSN Course. Esimene täispikk päev.

2009-01-09T21:08:00.000-08:00

9. jaanuari hommikul alustasime kella 6st. Hommik on veel karge, õues on pime, päike on veel tõusmata. Ronime tähtede valgel mäest üles, tekid ümber mähitud, unised, vaikivad, templi poole.
Tegime 2x oma padma sadhana`t – joogaharjutusi (2 x – s.t. kui terve harjutustesari sai läbi, siis tuli uuesti otsast alustada ning terve sari uuesti teha… Ma usun, et ega läks selle peale üle tunni), sahaj meditatsioon, nose pranayama, pikk (pikk) Kriya (need kokku miski kaks tundi) . Jummel... :)
Kella 9st sööma ja kell 10:00 sõitsime bussiga linna, Bangalore`i.

Meie challenge seisnes selles, et pidime käima ukselt uksele ja küsima inimestelt raamatuid, mida nad enam ei kasuta. Hiljem oli plaanis korraldada raamatulaat, kus pidime raamatud maha müüma. Raamatumüügist saadav raha läheb Sri Sri loodud maapiirkonna kooliprojekti (rural school project) tarbeks. Selles koolis käivad maalapsed, kelle perede majanduslik seis muidu neil kooliharidust saada ei lubaks.

Meid pandi maha kesklinnas, enamike meie jaoks täiesti võhivõõras linnas :)) Käsk oli – tuua kella kolmeks samasse kohta nii palju raamatuid kui võimalik.
Me olime kolmekesi tiimis. Pisike, üliaktiivne indialanna organiseeris meile kohe tuk-tuki, et sõita sellisesse piirkonda, kus oleks rohkem maju/elanikke.
Mina jäin tema aktiivsuse kõrval kindlasti uimaseks põhjamaalannaks, nii et ühtäkki leidsin ennast ihuüksi toimetamas :)) Teda vaadates ma sain aru – arvestades KUI PALJU inimesi Indias elab, siis ainult niimoodi on ilmselt võimalik läbi lüüa – kogu aeg ise endale küünarnukkidega teed rajades.

Mis seal`s ikka. Ees ootas kompleks 8-korruselistest majadest. Tuletasin meelde: “Just DO IT!” ja hakkasin järjest ja valimatult ustele koputama. Muidugi tundsin ma kõhedust ja ebakindlust, aga noh – whatever!

Juba korteri ukselt oli näha, kas tegu oli rikkamate või vaeste inimestega. Vastavalt sellele varieerusid uste materjalid ja kaunistused. Paljudel oli uksemati ette tehtud riisijahust tervitusmandalad ning riputatud uste taha isade ja/või jumaluste pilte.

Valdavas enamuses olid toad kõledad, koledatest põrandatest hoolimata ei kohanud ma suuri vaipu kusagil. Toas oli sageli plastik(!)mööbel, rikkamates korterites ka pehme mööbel. Mõnest kohast tegin ka kiiresti pilti, seni kui mulle raamatuid otsiti. Seal kus otsiti… Enamasti vaadati mind, kui blondi ja valgenahalist suure imestusega:)) Paljud (eriti vanemad inimesed) inglise keelt ka ei osanud. Nii ei jäänud muud üle, kui neile naeratada, tänada ja uue ukse taha koputama minna. Hehee… see oli tõesti eriline kogemus!

Väikse koguse raamatuid kahe hiiglasuure maja peale ikka sain :))

Natuke paremini oli läinud meie tiimi tüdrukul ja veelgi paremini noormehel.

Kui kokkusaamiskohta jõudsime ja kõik raamatud kokku panime, siis sai neid paras kogus. Küll kahtlesin ma, kes ometi neid raamatuid osta tahaks?!

Tagasi ashramisse jõudes tegime kokkuvõtva sessiooni. Sessiooni lõpetasime sadhana ja meditatsiooniga. Me ei mediteeri siin kunagi ilma, et oleksime joogaasanatega oma keha ette valmistanud. See ongi sadhana. Meditatsiooni ajal tundsin kerget kipitust kõigis tšakrates, 3 silma kohal ja käelabades. Vinge tunne! :) Ja see tõesti värskendas ja energiseeris :)

Ja seejärel oli meil imeline õhtusöök!
Peale haigust ma enam ei talu neid püdelaid plögasid. Aga täna olid hihiii:) - friteeritud kartulid! Riis ja pasta ja imeline magustoit! Olime koos uus-meremaalase Rosie ja prantslanna Mariette`iga ja ma tundsin sellist helgust ja ühtekuuluvustunnet :)
Mulle tulid meelde meie Õpetaja, Dineshi sõnad, et “kahtlused tulevad siis, kui sul on „low prana“ “– kui energiatase on madal. Sellepärast oligi kogu mu haigusaegne emotsionaalne seis nii nõrk ja negatiivne :P Nüüd kui on kõht täis ja meel hea – energia voolab.

Olen praegu satsangil ja mõtisklen. Omapärane päev oli. Igatahes olen kogemuse võrra rikkam ja seda ei saa mult keegi ära võtta :)

Keegi küsis just Gurujilt: “Mida ma peaks tegema? Ma teen palju tööd, aga mulle tundub ikka , et ma ei saa kõigega nii hästi hakkama, kui ma tahaksin.”
Gurji vastas: “Mängi ükspäev klouni. Sa püüdled liigset täiuslikkust. Ole üks päev kloun. Vaata, mis juhtub. Kas midagi juhtub...?
Ja veel - kui sa teed tööd nii, et sa midagi vastu ei soovi, siis oled sa kasvanud. Ja lähed õitsema. “

DSN. Esimese päeva hilisõhtu.

2009-01-09T15:47:00.000-08:00

Eile, peale satsangit, hilisõhtusel kursuse osal õppisime vastu võtma kriitikanooli. To be seva warriors! :)
Tagasiside andmise kohta oli soovitus oli järgmine: “Shoot Your arrows straight. No sugarcoating a la „You´re nice person, but sometimes..:“ . And if You get one, appreciate it.

Niisiis igaüks grupist istus teiste ette ja teised pidid talle ütlema neid asju, mis neile tema juures ei meeldi. Kriitikat kuulates pidi vastuvõtja vaikides kuulama ja olema ütlejale tänulik. Ei pidanud olema sisimas nõus, kuid ei tohtinud end õigustada.
See oli huvitav kogemus. Inimesed, kes Sind praktiliselt ei tundnudki, pilluvad Su kohta kriitikanooli… Huvitav oli oma meele reaktsioone jälgida. Mõnedele vastasin sisimas: “nõus” või ka „mida ta ka teab“ :)) Tuttavamate inimeste ütlused jäid pärast ikka kummitama…

Õpetaja kommentaarid olid: Elus kipuvad paljud inimesed, kes meid vaevu üldse teavad, kritiseerima. Lase neil teha – see aitab Sul kasvada! Nii kasvada tugevamaks kui saada teadlikuks. Valik, mis edasi teha, on Sinu :)

8.01.08 Päev Gurujiga

2009-01-08T21:46:00.000-08:00

Täna pealelõunal jõudis ka Guru Sri Sri Ravishankar, (ehk Guruji, nagu teda hellitavalt kutsutakse) oma koju, ashramisse. Kui mina oma reisi siia planeerisin, siis mul Guruga küll mingit “suhet” ei olnud. Läksin nende kursuste ja selle kogemuse pärast. Ei osanud mõeldagi mineku ajastust nii, et saaks ashramis olla siis, kui ka tema seal on, nagu paljud meist olla teinud. Aga õhtuti vaatasime sageli templis lõike vestlustest Gurujiga ja ta hakkas mulle järjest enam meeldima.
Tema heatahtlikkus, siirus ja avatus on võluv ja armas. Lisaks räägib ta selliseid sõnu, mida kuulatest jõuad sisemisele äratundmisele ja imestad, kust võtab tema selle oskuse kõik nii lihtsaks muuta. Ta on tõeliselt vana hing, kes on valinud Maale tuleku selleks, et tarkust ja sõna otseses mõttes elamise kunsti inimesteni tuua.

Enne Guruji kohalejõudmist kogunesid paljud tema maja lähistele, et teda oodata. Ja mina sain mõnuga pika toruga inimeste pildistamist nautida. Kõige enam pakkusid mulle huvi kohalikud inimesed ja need, kes ashrami eest hoolitsesid. Ja naised on imeilusad! Esiteks on nende riided nii ilusad ja värvikirevad. Aga nad ise on ka imeilusad – nende nahk, silmad ja juuksed.

Indialaste õnnelikkus minu arvates tuleb materiaalsuse puudumisest. Just seetõttu ei ole nad enesekesksed. Riided, vahendid - ei ole olulised. Ja ometi on selle juures naised nii ilusad!

Tõesti, ma pole ammu näinud inimeste silmis nii palju rõõmu ja rahu.

Kas ma olen öelnud, et siin on korraga kevad, suvi ja sügis? Puud üheaegselt õitsevad, kannavad vilja ja langetavad lehti.

Ja veel, ma pole näinud siin kedagi suitsetamas. Komme siin ei müüda – ainult puuvilju ja pähkleid. Ma ei ole näinud siin kedagi purjus. Ilmselt tuleneb see ashrami elustiilist ja väärtustest. Ma naudin seda!

Mulle meeldis vaadata, kuidas lapsi hoitakse – neid kantakse kogu aeg süles, õigemini puusal. Keha vastas. Ma ei näinud ühtki lapsevankrit. Nuh, võimalik, et see on seal ka luksuskaup... Aga see, kuidas enda südame lähedal lapsi kanti, oli eriline.
Lastesse suhtumine oli üldse ääretult hooliv ja toetav. Võõrad inimesed koguni kippusid teiste lapsi nunnutama. Teinekord ma kohe imestasin, et niimoodi võõrale inimesele antigi oma laps sülle (või satsangil tantsida), ehk kerget kahjutunnet peegeldus ka teinekord noore ema silmis, aga ilmselt on see selle ühiskonna tava. Satsangil oli vahva vaadata, kuidas kohale tulid lastest vanaemadeni, laulsid, tantsisid. Usun, et seal hoitakse oma juurtest väga kinni.

Muide, minu meelest lausid ashramis isegi linnud Gurule: „guruji-guruji“, „GU-RU, GU-RU..“, „seva-seva-seva“, „QJai GuruDev! Jai GuruDev!“ – supper lahe! :)

Meile, internationalidele, oli Gurjiga eraldi kokkusaamine. Kõndis meie seas ringi, andis oma õnnistust ning küsis paljudelt, et kas kõik on hästi, kas millestki tuntakse puudust.

Õhtul satsangi ajal rääkis Guruji juttu. Ta on oma lihtsuses ja inimlikkuses tõesti väga vahva vana :)

Mõningaid mõtteid:
Te olete täiuslikud. Te olete täielikud. Teil on kõik, mis on vaja. Ei ole vaja ennast alahinnata.
*
Kuidas te võite olla millegi pärast õnnetud? Ma ei saa aru. Elu on nii lühike.
Teadmatus tähendab: omades mingit tundmust, kurbuse tunnet, siduda seda jälle uuesti sündmusega. See teeb teid veel rohkem õnnetuks ja selle ahela lõputuks.
Elutarkus tähendab: eraldada sündmused emotsioonidest, emotsioonid tunnetest.
*
Soov midagi saada — see on see, mis tõmbab teid tagasi, hoiab kinni.
Tõeline vabadus — see on vabadus tulevikust ja ka minevikust
*
Kui te olete häälestatud kellegi vastu, siis ei ole te vabad. Kui te peate kedagi süüdlaseks ja teie mõistus on nende vastu häälestatud, teadke, et olete nende külge kleepunud! Super-liimiga!
*
Kogu maailm on teile nautimiseks. Kuid nautides ärge unustage Ennast.

Kõikide oma poetatud terade vahele kuulas ta inimesi, rääkis lugusid ja vürtsitas neid oma naljadega nii et templitäis rahvast naeris. Paraku oli paljude naljade lõpud hindikeelsed.. .:)

8. jaanuar. Algab DSN.

2009-01-08T21:11:00.000-08:00

8. jaanuari õhtul algas DSN. Tõlkes on seda kirjeldatud kui “Do Something Now”. Oma olemuselt tundub see koolitus olevat natuke JCI-lik koolitus :) – eesmärgiks laiendada oma mugavustsoone, teha asju, mida tavaliselt ei teeks.
Pean tõdema, et ma tõesti viimasel ajal olen valinud olema mugav, mitte läbi tegevuse õppimise... Kuna see koolitus pakub kõike muud kui mugavust, siis saab see ilmselt olema heaks meeldetuletuseks, kuidas see käis :) Oluline on olla hetkes.

Õhtul päikeseloojangu ajal näidati meile üht tseremooniat. Ashrami alal kasvatatakse igasuguseid puuvilju – banaane, kookoseid… Kasvanduse omanik olla välja töötanud tseremoonia, mille käigus suitsutatakse keskkonda selliseid aineid, mis peletavad kahjureid. Sellest ajast alates, kui ta selle rituaali kasutusele võttis, olevat tema saagikus koguni 2-3 korda suurem, kui teistes sarnastes kasvandustes.

Piltidel on näha ka Jaanus, teine eestlasest noormees, kes ashramis meie kursustel oli.

8.01.09 Naudin kohalikku loodust

2009-01-08T09:33:00.000-08:00

Tõusin 6:30, käisin duši all – esimest korda sain siin lõpuks pesta SOOJA veega! Mõnus! :)
Ja siis läksin Lakshmi Gardenisse (ashrami imelistesse aedadesse), et teha oma hommikust sadhanat ja mediteerida. Tegin läbi meie joogaasanad + Sudarshan Kriya + meditatsiooni.

Viimane lõppes ootamatu ja ehmatava mõttega, et kui mul on ainult 2h 20 minutit 2 lennuki vahel Delhis, äkki mu pagas ei jõuagi minuga sama lennuki peale..?
Oligi nii.. pidin piletid ümber muutma. Nüüd tuleb tagasilennul Delhis ööbida…

Tegelikult tahtsin jagada muljeid Lakshmi Gardeni`st ja kohalikust loodusest. Lakshmi Garden on imeline!

Igal pool, kuhu vaatad, kihab elu! „Jääaja“ oravad sibavad mööda põõsaid ja puudeoksi, otsivad jalgraja pragudest seemneid söögiks. Ahvidest ma juba rääkisin.. :)

Linnustik.. mmm, siin on õhus kümneid ja kümneid erinevaid linnuliike! Kogu aeg on õhk nende siutsumist ja laulu täis. Väiksed lehe-/lille-/laululinnud, välimuselt kägu meenutavate suuremad linnud, kotkad (keda on siin uskumatult palju!), omapärased mustad, oma tiibu lahtisirutatuna kuivatavad linnud, rohelised papagoid, seljatagant eresinise ja oranziga, algselt jäälindu meenutavad linnud… kuid kelle kõhualune hoopis punase-valgega oli.

Elusloodus on siin tõesti nii mitmekesine… Kõiki neid ma piltidel kaasa tuua ei saa... ainult oma peas. Fantastiline!
Ma olen siin vist ka ainuke, kes pea kuklas ringi käib:) :) Enamik, kellega rääkisin, polnud sedagi tähele pannud, et siin papagoid ringi lendavad :-o

Ja siis veel muidugi igasugused sisalikud, peaaegu inimesekõrgused termiidipesad ja suured ämblikud, kes passivad oma võrkudes:) Brr.. viimastega terve puudealune teeäär kaetud…

Aga õnneks neid viimaseid kohtaski tõepoolest vaid ashramist väljas, kui päris looduse rüpes mütata.

06.01.09 Hakkan vaikselt paranema. Päev massaazi ja ahvidega :)

2009-01-06T21:14:00.000-08:00

Peale ärkamist jalutasin Sumeru Mantapisse joogatama, mediteerima ja Sudarshian Kryat tegema.
Ma tunnen end peaaegu tervena! Natuke on nõrk olla, aga muidu on täitsa ok! Igatsen koju… laste ja mehe juurde.

Täna, kui läksin uuesti ajurveeda arsti vastuvõtule, siis soovitati mulle, et laseksin endale Panchakarmas massaazi teha. Massazi kestvus on tund aega. Mul aega oli, nii et mõtlesin “miks mitte:)”

See massaazikogemus oli üks väga eriline kogemus. Mitte massaazi enda pärast, eks seda on siin spaades ju ikka kogetud, vaid seepärast, mis oli kogu see kogemus kokku.

Ootasin vastuvõtulaua juures oma vastuvõttu. Mulle toodi sooja taimeteed ning ma istusin, nautisin ning vaatasin, kuidas inimesed ümberringi toimetasid. Hoone paksude valgete müüride vahel oli mõnusalt jahe olla. Nagu ka igal pool mujal, oli ka siin sisustus äärmisel lihtne. Receptioni tarvis oli vaid üks laud ja kaks tooli ja needki olid plastmassist. Sellised, mida meil sageli suve- ja aiamööblina kasutatakse. Kui muidu on India naised igal pool oma värvilistes sarides või punjabites (püksid ja pluus), siis siin olid sedasi riietatud vaid need, kes retseptsioonis külalisi vastu võtsid. Kõik ülejäänud olid riietatud äärmiselt tagasihoidlikesse hallidesse või sinistesse pükskostüümidesse. Samasuguselt oli riietatud kleenuke tõmmu india naine, kes tuli mind masaazi kutsuma. Kõndisime läbi osaliselt õue avatud koridoride ning jõudsime masaazituppa. Keset tuba oli massaazilaud, sirmiga oli eraldatud riietumise ja pesuruumi osa. Kõik äärmiselt lihtne. Päikese ja uudishimulike pilkude eest katsid aknaid maast laenu ulatuvad heledad linasest kardinad.
Vahetasin oma riided õhukesest materjalist püksikute vastu (et õlid jmt ei määriks, ning et päris alasti ei oleks - nagu seda Eestiski kogenud olen).
See tüdruk oli super! Tema natuke karedad käed võidsid terve mu keha sooja õliga… sõna otseses mõttes pealaest jalatallani – ka peanaha! Mmm.. see oli tõeline nauding! Keha surises üleni! “Oo yeah, I can feel good again! “ tuksus peas.

Lisan illustratiivse video.

Pärast masaazi pesi tüdruk terve mu keha, pealaest jalatallani õlist puhtaks. K.a. juuksed! :)
Juuste pesemine oli sama eriline, kui masaaz! Ma ei mäleta millal keegi viimati mind niimoodi, nagu last, pesi :))
Muide, pesemine on neil ka omamoodi. Algul ma ei saanud üldse aru, miks neil dushiruumis suured plastikust pesuämbrid on. Alles siin mõistsin, et nad ei kasuta dušši meile harjumuspäraselt, vaid lasevad vee ikkagi neisse nõudesse ja pesevad end sealt. On see vee kokkuhoiu huvides või lihtsalt harjumus? Ei tea.

End peeglist vaadates ehmatasin veidi: „so skinny?!“. Kas ma olen tõesti nii lahjaks jäänud? Haigusega? Siinse toitumisega? “Ehh.. ju need peeglid valetavad! :)” lohutasin ennast.

Protseduuri lõpetuseks pani mu massaazitädi mulle kollasest pudrutaolisest materjalist bindi – täpi lauba peale ja hõõrus seda ka natuke juuksepiirile. Ohh, kui mõnus ja kerge tunne oli!

Kui lõpuks arsti juurde jõudsin, siis ta kirjutas mulle 60 päevaks veel 3 rohtu (!) Uskumatu! Brr! Kui olin rohud ära ostnud – 2 tabletirohtu + 1 siirup, siis läks pilt natuke paremaks. Kõik puhtalt maarohtude baasil, organismi tugevdavate aintega.

Õhtupoole… Tervis hakkab tagasi tulema ja ma tunnen, et hakkan rahutuks muutuma. Ei taha enam niisama istuda ja magada. Ajast hakkab kahju... see ei ole enam kvaliteetaeg endale. Kuigi jah, nagu Guruji ütleb: „Igaüks teeb ise oma aja..“
Täna tekkisid sarnased mõtted nagu silence`i ajal – „miks ma siin ometi olen? Olen vist hull peast, et oma pere juurest nii kauaks ära tulin?!“ Nüüd on igatsus samuti väga suur.
Aga ilmselt suuresti mu haiguse tõttu jäin ma sotsiaalsest suhtlemisest ilma, mistõttu ma ei teadnud, kes, kus ja mida teeb. Tagasi tulles oligi nii, et teiste poolt Indias tehtud pilte vaadates tundub, nagu ma oleks hoopis teises kohas olnud …
Eks mu haigus distantseeris mind sotsiaalses mõttes teistest. Sel ajal kui nemad ringi käisid, mina magasin toas....
Aga ju siis oli mulle seda kogemust vaja. Ja sisemist puhastumist nii kehale kui meelele samuti.

Õhtul käisin pildistamas. Ahvidest sain vana ashrami osas pika objektiiviga päris vahvaid võtteid :)

Õhtul ei saanud ma kuidagi peast ära neid autokatusel krõpsutavaid ahve ja templis hullavaid tuvisid. Muig, mu keha hakkab vist korda saama? :) :)

Õhtul ei pääsenud taaskord mu kõned kodustele läbi ning see tegi mu õnnetuks ja vihaseks ka. Lisaks oli kõht hirmus tühi - hea, et lõpuks ometi hakkab keha toitu tahtma. Aga cantinist saadud indiapärane õlis läbi leotatud ja soolane sandwich, minu jaoks küll süüa ei kõlvanud. Ja pisarad oli tühja kõhuga kerge tulema…

Homme kohtume Gurujiga, ashrami vaimse õpetaja, valgustunuga. Loodan, et see toob mulle sädeluse tagasi. Praegu on see küll kustunud…

Jäingi haigeks… 4-5.01.09

2009-01-05T22:04:00.000-08:00

Tundsin end hommikul väga kehvasti, midagi süüa ei suutnud. Rootslasest sõber Patrick soovitas minna ajurveeda arsti juurde – ta oli seal ka käinud, kui esimestel päevadel haigeks jäi. „Ainult et siis ei tohiks midagi eelnevalt süüa“, lisas ta. Kuna ma nagunii ei suutnud midagi süüa, siis jõin natuke taimeteed ja läksin ashrami kõrval asuvasse panchakarmasse ajurveeda arsti otsima.

Ajurveeda nimetus tuleb umbes 5000 aastat vanast sõnast, mis koosneb kahest sanskritikeelsest sõnatüvest, ajus - elu ja veda - teadmus või teadus. Seega on ajurveeda - eluteadus.

Ajurveeda hõlmab endas nii mõtteviisi kui elulaadi. Ajurveeda põhimõtete kohaselt on meie keha loomulik olek tunda õnne, tervist ja sisemist rahulolu. Tervis tähendab seda, et keha on jääk- ja mürkainetest vaba, meel on rahulik ja õnnelik ning kõik organid toimivad nii nagu peavad.
Ajurveeda õpetuse eesmärk on näidata, kuidas me saame oma elu mõjutada, muuta, pikendada ja juhtida, nii et haigused ja vanadus seda ei segaks. Ajurveeda lähtub põhimõttest, et inimese vaimul on väga tugev mõju tema kehale ning haigustest vabanemine oleneb kontaktist oma teadlikkusega ja seeläbi oma keha tasakaalus hoidmisest. Selline tasakaalustatud teadlikkus toob kaasa parema tervise kui mis tahes füüsiline immuunsus.
Siia alla kuuluvad inimeste erinevad kehatüübid (neist natuke hiljem), neile sobiv toidusedel, füüsilise aktiivsuse eripärad, aga ka haiguste ravimine vastavate dieetidega ja iidsete ajurveeda meditsiinis kasutusel olnud ravimitega.

Ajurveeda üks põhiseisukohti on, et haigused on välditavad niikaua, kuni säilib tasakaal, ja mitte ainult kehas, vaid ka hinges ja vaimus.

Kiirustavas ja stressirohkes maailmas, kui me ei oska olla piiisavalt teadlikud ja tasakaalus, koguvad meie kehad erinevaid toksiine, mis põhjustab kehafunktsioonide toimimise halvenemise. Meie keha nõrgeneb ja arenema hakkavad erinevad haigused.

Pachakarma on ajurveeda põhimõtetel meditsiini- või tervisekeskus, mis aitab taastada keha tervise ja üldise heaolu, puhastades keha toksiinidest, tasakaalustades energiasüsteemi ning parandades kehafunktsioone. Seal pakutavad erinevad puhastavad, elustavad ja toniseeriv protseduurid on mõeldud nii kehale kui vaimule. Need mitme aastatuhande vanused raviained ja –võtted väljutavad kehast (ja meelest!) jääk- ja mürkaineid, taastavad kehale loomulikku tasakaalu, tugevdavad immuunsüsteemi ja pidurdavat koguni vananemisprotsesse. Toovad sügavat lõdvestust ja muudavad meele selgemaks.

Ajurveedast kui meditsiinisüsteemist võib päris head artiklit lugeda siit. Ja Deepak Chopra raamat "Täiuslik tervis" ("Raamat keha ja vaimu terviklikkusest"), annab üsna põhjaliku ülevaate ajurveeda õpetuse olemusest ja kuidas seda kasutades elada pikk ja täiusliku tervisega elu. Mul oli see raamatu Indias kaasaski.
Raamatu sisukord ja tekstinäited (sh peatükk "Tasakaalu taastamine") on saadaval kirjastuse Nebadon kodulehel.

Nuvot ja mina läksin siis Ashrami Panchakarmasse. Tagantjärgi oli mul isegi hea meel, et haigeks jäin, muidu poleks ma selle majaga siin võibolla kokku puutunudki :))

Panchakarmast leidsin eest sellesama imelise India naise, kes mulle eelmisel õhtul söögisaalis kaelamassaazi tegi! :) Siiski tuli välja, et ka taimetee oli piisav, et arst ei saa mind vastu võtta. Paluti pooleteist tunni pärast tagasi tulla. Brrhh... kõndisin siis mööda ashrami ala ringi. Süda oli paha ja pea valutas, aga loodus lummas ja avitas.

Vaade panchakarma hoonele. Taamal paistab Vishalaksi mandap.

Ukse taga oodates sain tuttavaks ühe sakslasest meesterahvaga. Tema nimi oli Bülent ja ta oli Saksamaa ashramis Gurujid kohates tundnud, et peab siia mõneks ajaks elama tulema. Nii ta elabki ashramis ja teeb sevat. Olin talle tänulik, mulle meeldib erinevate inimeste lugusid kuulda ja see vestlus aitas mu ooteaega sisustada.

Lõpuks pääsesin peale igavikuna tunduvat ootamist arsti juurde. Arst oli neljakümnele lähenev meeldiva olekuga india mees. Tervitas mind, võttis mu käe, pani silmad kinni, katsus pulssi, mõõtis natuke vererõhku ja hakkas siis kribama. Patrick oli mulle eelnevalt juba muljetanud, et arst on võimeline pulsi järgi dosha-tüüpi kindlaks määrama, nii et ma ootasin põnevusega vastust.

Ajurveeda järgi on igal inimesel ainuomane loomus ehk keha- ja vaimutüüp ehk prakriti. Prakriti on justkui kehasse kodeeritud kalduvused – toitumise, liikumise, hingamise, puhkamise ja õppimise kalduvused.

Prakriti´ga seotud mõiste on dosha. Me teame, et keha ja vaim on omavahel seotud (ja selle seose tugevdamine on nii jooga kui meditatsiooni üks peamisetest ülesannetest).
Kui meie vaimus toimub midagi (nt tunneme hirmu), siis toimub muutus ka kehas (suureneb adrenaliini hulk veres). Nii on igal tundel, lootusel, hirmul või soovil mõju kehale. Samamoodi mõjutab keha vaimu: kui teeme füüsilisi harjutusi, nt turiseisu, siis toimub muutus ka meeles, nt paraneb mälu; kui lõdvestame keha, siis rahuneb ka vaim. Neid vaimu ja keha kokkupuutepunkte nimetataksegi dosha´deks. Miks me jääme haigeks, oleme stressis, vananeme enneaegselt? Sest me ei oska kuulata oma vaimu, vaim elab oma elu ja keha oma elu. Vaim saadab sõnumeid (Võta hoog maha! Puhka! Pööra tähelepanu tasakaalule!), aga keha ei kuula. Vaimu ja keha vahel puudub kooskõla.

Seda kooskõla on lihtsam leida, kui süües, liikudes, puhates jm arvestame oma domineerivat dosha´t.

On 3 dosha´t – vata, pitta ja kapha, kuid puhast tüüpi inimesi on vähe. Kui tegu on kahe-dosha-tüübiga, siis kahe juhtiva dosha jooned avalduvad kas korraga või vaheldumisi. Suurema punktisummaga dosha on küll esikohal, kuid arvestama peab mõlemat.

Muide, leidsin veebist Deepak Chopra raamatus toodud testi alusel tehtud testilehe kehatüübi määramiseks, nii et võid ka järgi proovida, mis tüüp Sina oled :)

Tuli välja, et ma olen vata-pitta tüüp ja et “mul on kappa tasakaalust väljas”. Seda öeldes kirjutas arst mulle välja kolme sorti (!) rohtusid ja andis mulle paberi, kus olid kirjas toiduained, mis minu tüübile sobivad ning palus nelja päeva pärast tagasi tulla. Rohud olid küll puhtalt taimsed, kaks tablettidena (pruunikas-rohelised, nagu mullatükid) ja üks siirupina. Pidid tasakaalustama ja elujõudu andma.

Arsti juurest tagasi tulles magasin praktiliselt terve päeva (ja ka järgmise).
Palavik tõusis õhtuks päris kõrgele ja terve keha ja pea valutas. Tegin külmi kompresse laubale... Rahustasin keha hingates, mudradega ja mediteerides. Rohtusid võtsin muidugi ka :) Nii neid, mida siis arsti väljakirjutatuna ashrami apteegist ostsin, kui eestimaiseid palavikualandajaid ja c-vitamiini ja punast päevakübarat. Meditatsioonides (poolunes?) läksid vaatemängud päris sürreaalseks. Aga ma ei muretsenud. Teadsin, et see haigus on vaid selleks, et „stuff comes out“ – kõik ebavajalik, mis minusse kogunenud, tuleb välja.

Toakaaslased olid väga hoolitsevad. Üks tõi süüa (mida ma küll paraku süüa ei suutnud…), teine andis mulle läbi enda Guruji blessingu. Ütles, et ma ei peagi seda lõpuni mõistma, see mõjub nii või teisiti. Ma usun, et see oli midagi reikiga sarnast, nagu energia kanaldamine vmt. Ee.. ega ma täna ka veel reikist suurt ei tea..

Järgmisel õhtul läksin ikka palavikuga satsangile. “See mõjub hästi” kinnitasid toakaaslased. Hihh.. olin nii loppis, aga natuke tuulutada oli hea ikka. Ja tegelikult, usun, et see muusika ja hea energia mis seal oli, võisid tõesti abiks olla.

Süüa aga ma üldse ei suutnud. Juba see lõhn hakkas vastu...
Niisiis nägi minu söök – hommikul, lõunal ja õhtul välja selline: värskeltpressitud granaatõuna mahl, värske papaia ja üks punane banaan. :) Hihh.. polegi paha, mis ;)

03.01.09 Magical things just happen :)

2009-01-03T05:49:00.000-08:00

Hommik leidis meid taas kella kuuest pika Sudarshan Kriyaga Vishalaksi Mandapis.

Peale seda jätkus meie Sahaj Samadhi kursus, seekord vana amfiteatri taga asuvas meditatsioonihallis. Õpetaja küsis, kas me oleme oma hommikuse jooga ära teinud. Kuna me hakkasime hommikul kohe hingamisharjutustega pihta, siis praktiliselt me enne midagi teha ei jõudnud. Nii et pidime tunnistama, et ei ole.

Sahaj Samadhi õpetajanna raputas selle peale natuke pahaselt pead ja tuletas meile meelde, et alati tuleb enne mediteerima asumist keha selleks valmis seada. Selleks tuleb läbi teha sadhana ehk joogaharjutused. Võtsime need siis järjest ette: Rohutirts , Superman Pose, Vibu, Dancing Shiva, Turiseis e. Sarvangasana, Ader e. Halasana, jne …
:)

Sel kursusel on meid natuke vähem, kui Yes+ Advanced kursusel, kuna need, kes selle kursuse on varem läbinud, ei tulnud enam osalema. Aga meid on selles piklikus ja kitsas ruumis endiselt palju. Terve meditatsiooni aja ma ei suutnud muust mõelda, kuuldes minu läheda ümberringi köhimist ja aevastamist, et appi-appi, nii jään ju mina ka haigeks... ja: „Ei! Mina ei kavatse haigeks jääda!“

Sahaj Samadhi peaks olema nn effortless meditation aga täna mul miskipärast ei õnnestunud see kuidagi...

Ühe meditatsiooni keskel ma avastasin õudusega, et ma sobran hoolega halvaksläinud prügis. „Öäkk! Miks ometi?!“ küsin endalt ja sain samal hetkel aru, et oma eksabikaasa mineviku jäänud suhet peas edasi ja tagasi sõeludes ju sobrangi vanas ja halvaksläinud prügis.. Ehk see aitab mul see nägemus sellest ometi lahti lasta..

Õhtupoole läksin tagasi vana ashrami alale jalutama. Kui uus oli ilus, valge ja uhke, siis vanast osast õhkus elukogemust.
Aias imetlesin lootoslillede õisi ja kohtusin kohaliku aianaisega. Kuigi ashrami alal on kerjamine keelatud, siis ta palus vagusi, et ehk valgenahaline ja –juukseline talle ikka natuke rahakest jagab. Mul polnud talle aga muud pihku pista, kui ühe kommi…

Leidsin imeilusa avatud templi, mil nimeks Sumeru Mandap. Templi keskes kasvas suur puu.

Templi laes oli 12 lootoslille, mille õielehtede vahel oli erinevate sodiaagimärkide sümbolid Jäärast Kaladeni. Öeldi, et selles templis (mis olevat ka üks Guru lemmik-mediteerimiskohti) on hea mediteerida just enda märgi all.

Võtsin jalanõud ära ja astusin trepist üles. Polnud ühtki inimest. Märkasin üht mediteerimispatja ja tänasin mõttes, et see sinna just nagu minu jaoks oli jäetud. Kõigepealt tegin tiiru templile peale ja imetlesin seda kaunist hoonet. Iga posti otsas ilutsesid kujud – kes täpselt ei tea, sest niipalju kui ma tean, on hindusimis vaid 3 jumalat (Vishnu, kui Looja, Brahma kui säilitaja ja Shiva kui hävitaja või muundaja). Arvasin, et ilmselt mingid hindu jumalused.

Võtsin padja ning otsisin üles Kaksikute märgi. See oli mõnusas päiksepoolses küljes, kaugele üle maastiku avaneva vaatega. Istusin märgi alla mediteerima.

Aga ega mul seal rahulikult endaga olla ei lastud :)

Templisse jalutas üks kohalik hindu, kellel kohe huvi valge tüdruku tegemiste ja päritolu kohta. Nii me siis ajasime päris pikalt juttu.

Kui ma jälle üksi olin jäänud, tuli ja istus minu kõrvale üks koer. Ashramis oli päris palju hulkuvaid koeri. Ega nad eriti kenad välja ei näe ja seetõttu mulle ka eriti rõõmu ei teinud, et see koer just minu juurde tuli.

Küll aga oskasin ma tema kohalolekut hinnata siis, kui mõne aja pärast tuli suur, ca 20 pealine lärmakas ahvikari templi keskel oleva puu otsa selle punaste marjadega maiustama. Nimelt ahvid kardavad koeri ja seni kui mõni nähtaval on, nad naljalt maapinnale ei tule. Möirgavad ja kähisevad vaid vastakuti koertega.

Kui ma oleks seal üksi olnud, sel ajal kui ahvid tulid, oleks ma ilmselt tõesti väga ära ehmatanud… Nii et lõppkokkuvõttes olin ma koerale väga tänulik, et ta mind kaitsma tuli.
Jah, ashramis sellised asjad lihtsalt juhtusidki ja see polnud veel kõik.

Kuna täna oli vabam päev, siis käisin asharmi poodides šoppamas ja ostsin endale mõned kohalikud pluusid. Kuna mu sisemuses oli tekkinud vastuseis igasugusele ostlemisele, siis püüdsin osta nii vähe kui võimalik.

Õhtupoole läksin internetipunkti, et Kaidoga natuke gmailis muljetada ja nende elust kuulda. Peale arvutis istumist hakkas pea valutama. Õhtuses toidujärjekorras tegin mõned õlaringid, et pinget leevendada. Ja minu selja taga olev indian lady tegi mulle massaazi! Ja peavalu oligi läinud! Uskumatu :) Olin nii tänulik!!

02.01.09 - Sahaj Samadhi

2009-01-02T21:26:00.000-08:00

Täna õhtul algas järgmine kursus – Sahaj Samadhi.
Siin liigume läbi vana ashrami osa uude kursusepaika. Keskel paistab Jaanus, kes peale minu ainukese eestlasena ka neil kursustel oli. Sel kursusel suhtlesime põhimõtteliselt esimesi kordi. Nii hea oli omas keeles rääkida! :)

Sahaj Samadhi kursusel õppisime veedade tehnikat, mille otstarve on samadhi (nirvana, või puhta teadvuse) kogemine. Selle tehnika arendavat toimet on kinnitanud paljud teadusuuringud.
Kursuse jooksul sai iga osaleja oma personaalse mantra. Mantra on vahend, mis võimaldab rahustada meditatsiooni käigus meelt ja kogeda selgust ja rahu, saada samadhi kogemust. Igaühel on tegelikult võime kogeda seda täielikku rahu, mida iseloomustab Samadhi. See on lihtsalt meele kõige rahulikum seisund - täielik meelerahu, mille kogemine annab sügavamat puhkust kui uni, ja ajutöö on palju kõrgemal määral korrastatud kui tavaliselt.
Uuringud näitavad, et aju õpib selle korrasatud seisundi reeglipärase kogemuse abil töötama üha korrastatumalt ja selle kasvava korraga on seotud kasvav sisemine rahu ja tasakaal.

Põhimantraid pidi olema kokku 8 ja igaüks sai pidi saama oma mantra!

Kõigepealt viidi läbi puja (kirjutasin sellest rituaalist siin), iidne pühendumise ja austuse märgiks korraldatav rituaal.
Kui puja lõppes, istusime vanas madala laega ja vaipadega kaetud meditatsiooniruumis ja ootasime igaüks oma korda. See hoone olevat olnud see, kus Guruji vanasti palju mediteeris. Sellest tõesti hõngus pikka kogemust.

Meie õpetaja, kaunis vanem naine ladusa inglise keele ja ilusa pikas sariga kutsus meid ükshaaval enda juurde. Võttis käe, vaatas silma ja ütles, mis minu mantraks saab.

Edasi läks igaüks, vaikides, istus kusagile vaiksesse kohta ja mediteeris koos oma mantraga. Mäletan, kui eriline tunne see oli, kui sellest ruumist välja jahenevasse öhe astusin. Inimesed, kelle mantra saadud, juba mediteerisid vaikselt igal pool ümberringi, pinkidel, trepiastmetel. Läks järjest pimedamaks, pargilambid paistsid istuvatele kogudele omapärast tumedat valgust... Imeline pilt!

Võtsin siis ka koha sisse. Sulgesin silmad, hingasin sügavalt. Rahustasin oma meelt ja jälgisin mõnda aega oma hingamist, enne kui söandasin esimest korda mõttes oma mantrat lausuda. Mõnus surin tekkis peopesadesse :)
Ma ei tea, kui kaua ma seal istusin, ühel hetkel tundsin, et nüüd on aeg minna. Tõusin püsti ja jalutasin läbi vana ashrami osa tagasi. Sees oli eriliselt kerge tunne ja kummaline rahu. Tundsin end olevat ühenduses kõige elavaga….

Sel hetkel mõistsin, et

minu India kogemus on füüsiline ja spirituaalne kogemus.

02.01.09 Advanced course, viimane päev

2009-01-02T20:06:00.000-08:00

Silence please. The process is still going on...
Peale vaikusest tulekut on selgelt seda jutumulinat liiga palju.

Varahommikult tegime pika hommikujooga, HariOm meditatsiooni, Sudarshan Kriyat. HariOm meditatsioonist ka viimases postituses põgusalt mainisin. See oli .. tõesti jumalik kogemus! Võtsin maailma endasse ja mina olingi maailm.. reaalselt – loksus ja mühises vesi ja maa.. ning kõik minu jaoks ühel või teisel viisil olulised inimesed sulandusid minusse.
Muide, “Mitte mina pole maailmas, vaid maailm on minus” on muistsete joogide filosoofia üks aluseid. So, I got that! ;-)

Peale hommikusööki tagasi templisse tulles saime endale kõik bindid otsaette.

Bindil, kahe silma vahel, kulmude kõrgusel, kolmanda silma kohale asetetavale märgil, vahel ka kriipsul, on kohalike noorte jutu järgi peamiseks eesmärgiks olla n.ö. dekoratsiooniks ja kaunistada inimest ning panna vestluskaaslasi oma pilku bindile viima.

See omakorda pidi aitama tähelepanu koondada. Nede bindide puhul kasutatakse sageli kivikesi ja muid kaunistusi.

Nii palju kui mina lugenud olen, siis on põhjus ka muus. Kolmanda silma asukohas, mõned cm laubast sügavamal asub käbinääre, mida bindi aktiveerib. Seda aktiveerib nii bindi asetamine kui selle olemasolu, sest kuisa bindit kannad, siis väga sageli jookseb sisemine tähelepanu kulmude vahele. Käbinäärme aktiviseerimine vabastavat aga intuitiivsed võimed ja loovuse, aga ka ülemeelelised võimed.
Näiteks see täpp, mis mulle praegu sellel pildil pannakse, võeti kausikesest, kus oli kreemjas, erinevate maitsetaimede järgi lõhnav tihke mass. Bindi lõhn heljus mitu tundi minu ümber. Nii et on põhjust uskuda, et ka need ained, millest see aine kokku segati, ei olnud samuti juhuslikud, eriti meditatsioonikursusel.

Päeval tegime gruppidega kokkuvõtteid oma kursustepäevadest 29.12.08 –02.01.09.

Pidime kirjutama kes me oleme, oma kontaktid ja töökoha, oma tugevused - milles me head oleme, ning milline oli meie kogemus sellelt kursuselt. Üleval on näha minu kokkuvõtet. Hihh.. mulle, kes ma kipun pigem paljusõnaline olema, on vaikuses olemine hästi mõjunud :)

Mõned hüvastijätuks tehtud grupipildid ka siia eilsest ja tänasest päevast. Hüvastijätuks seetõttu, et kohalikest enamik oli tulnud ashramisse vaid sellele kursusele. Meid ootas ees veel 2 kursust ja palju igasuguseid tegemisi.

Muide, eile õhtul olime valgenahalistena ülipopulaarsed – paljud kohalikud tahtsid meiega pilti teha :))

Kui otsi hakati vaikselt kokku tõmbama ja kursused läbi saama, siis te ei kujuta ette, millise keeristormi ja möllutamise saatel kohalikud seda tähistasid! Enam polnud vaikselt omaette käijatest ja istujatest jälgegi järel:)) Jehhuu!!

01.01.2009 Yes ++ advanced kursus läheneb lõpule… Head Uut Aastat!

2009-01-01T22:39:00.000-08:00

Ülejäänud maailma tähistab täna uue aasta saabumist. Teatud mõttes ka meie… :) kuigi natuke teistmoodi ja teistel alustel.
Aga tundub, et kui esimese vaikusepäeva raskused ja murdepunktid said ületatud, siis nüüd läheb juba lihtsamalt.

Siin pildike meie õpetajatest. Meie õpetaja oli põhiliselt Dinesh, paremal istuv pikajuukseline noor mees. Ta on Gurujiga aastaid koos tegutsenud, temalt palju õppinud. Kursuse käigus rääkis ta meile palju oma kasvamise lugusid. Ma ei ole kunagi ühegi õpetaja suhtes sellist respekti tundnud! Äärmiselt pühendunud, südamlik, soe ja tark mees. Väga kena väljanägemisega sealjuures, mu meelest :)

Kaks viimast päeva olid taas teistest erinevad. Hommikumeditatsioonid olid imelised! Jalad üldse ei valutanud, kõik sujus! See kogemus oli tõesti… jumalik! :)

Tegime nende päevade jooksul läbi päris mitmeid meditatsioone.
Näiteks Om Namah Shivaya meditatsioonis korratakse seda mantrat 270 korda järjest! Seda teha templis, sellise rahvahulgaga koos…. see oli tõesti võimas!

Ühe meditatsiooni tegime õues - 5 elemendi – õhk, vesi, maa, tuli, space meditatsiooni, kus vaatasime seda elementi eemalt ja lõpuks visualiseerisime, et võtsime selle elemendi endasse.

HariOm meditatsioon käis läbi kõik energiakeskused – tšakrad. See oli .. jumalik, imeline kogemus! Võtsin maailma endasse ja mina olingi maailm… Olulised inimesed minu elus sulasid minusse. Ka need, kellele oli vaja selleks eelnevalt andestada.

Siin pildil ongi näha inimesi 5-elemendi meditatsiooni tegemas.

Kursusel oli üks lahe vahend inimeste rõõmude ja murede jagamiseks:

Ühes korvis oli koht küsimuste jaoks, mis meelel kipitasid ja teises asjad, mis häirisid. Ja neile questionitele – botherationidele siis õpetajad vastasid vahelduva eduga. Täitsa hea mõte nii suure auditooriumi puhul.

Tänasest õhtust saime loa uuesti rääkida. Lippasin kohe telefonipunkti perele helistama.

Ja see ei õnnestunud :( Mobiil ka ei toiminud…. mingid liini või operaatorivead. Siin pildil olen ma veel täitsa lootusrikas, aga mõne aja pärast kippus nutt kurku ja pettumus oli suur. Olin seda õhtut niiväga oodanud!!

Lõpuks õnnestus saata www.one.ee kaudu Kaidole sms ja siis saime Gmaili chatis suheldud. Aitas mul sealtkaudu operaatori käsitsi ära vahetada ja nii tulid mu smsid taas läbi. Uhh… milline kergendus. Reaalne nahalähedane kogemus, KUI olulised ja vajalikud mu pereliikmed mulle on.

Nüüd, kui see üliintensiivne kursus lõppemas on, on võimalik ka muud elu enda ümber märgata:P

Sööma minnes jalutas meile vastu Ashrami elevant. Sõita meie temaga küll ei saanud :) Küll aga nägime teda ja ta ema mitmeid kordi. Inimesed alati seisatusid ja vaatasin imetlusega neid suuri ja ilusaid loomi.

Varahommikune vaade minu toaaknast Vishalaksi Mantapi templile. Kui ma seda pilti vaatan, siis mulle meenuvad kohe need lõhnad, hääled ja see soojus, mis keha silitas. Ja kummaline igatsus poeb põue…

Ashrami ümbruse loodus oli lahkelt lopsakas. Siin kasvasid suurte põõsastena taimed, mis minul kodus pisikestena potis kasvavad:))

Hommikune seva - ashramielanikud hoolitsevad puhtuse eest enda ümber.

Riisijahust kaunistused uste ees tervitasid külalisi ja pidid tooma õnne (vasakul).
Ashrami territooriumilt jooksis läbi tee, mis ei kuulunud otseselt ashramile. See oli müüridega eraldatud ja seal müüsid kohalikud puuvilju, lilli, kookospähkleid (hihhh.. piima joomiseks) jmt. (paremal pildil)
Meile soovitati sealt mitte osta, vaid osta hügieenilisest ashrami canteenist. Eks vahel ikka sai ka siit papaiat ostetud, kuid peab ütlema, et ashrami omad oli tõesti ka palju maitsvamad ja magusamad.

31.12.2008 Teine päev (vana-aasta õhtu) vaikuses

2008-12-31T22:41:00.000-08:00

Tänane päev oli eilsest nii erinev! Hommikul sain kenasti üles, ilmselt tänu mudradele olin kenasti lõdvestunud ja hästi välja puhanud.

Läksin hommikul märksa varem kui kella 6ks. Sel hommikul ei olnud ma veel selle peale tulnud, et saan seda kõike ka templis sees teha, nii et tegin oma harjutusi õues. Väiksel marmorist platsikesel, milliseid oli templi ümber mitmeid. Oli lihtsalt nii mõnus sirutada, venitada ja hingata, seda kõike värskes õhus. Tegin seal elu ilusaima turiseisu, varbad tähistaeva poole :)

Jooga oli täna super! Olin hästi puhanud, paindusin naudinguga, venisin hästi, mediteerisin 100%! Tunne oli superhea!

Söök maitses ja enesetunne polnud üldse enam nii halb olla. Elu näis taas ilus :)

Kiusatus oli suur, et päevikusse oma mõtteid kribada. But – I wanted to keep my commitment.

Nagu ma viimases postituses kirjutasin, tundus mulle, nagu ma oleksin saanud kõrgemalt poolt loa Sylviaga suhelda. Nii sain talle vastata ja ise ka paar smsi saata. Kui ma aga sellele liiga palju mõtlema hakkasin ja temaga rohkem suhelda tahtsin, siis pandi kanalid kinni.. :P Võrk oli kinni ja läbi ei pääsenud... „Parem ehk ongi nii, saan rahus keskenduda vaikusele “ lohutasin ennast.

Täna on 31. detsember 2008. Õhtul mingit erilist aasta ärasaatmist ei toimunud. Pean tunnistama, et ega ma sellest eriti puudust ka ei tundnud. Ma pole juba aastaid olnud aastavahetusel eriline pidutseja. Minu meelest on olulisemaidki asju, kui ühe aastaNUMBRI vaheldumist tähistada…

Ja pealegi – meil oli igal õhtul on satsang. Nagu ma varem ka kirjutasin, on satsang India kultuuris „Guru seltsis olemine“ – lauldakse, mediteeritakse, küsitakse gurult küsimusi, mõtiskletakse. Kui Guruji ashramis oli, siis sai tõesti ka temalt küsimusi küsitud ja tema sõnade üle mõtiskletud. Guru Sri Sri ise on aga tõeliselt hea suuvärgiga ja hea huumorimeelega, nii et need õhtud möödusid väga huvitavalt. Välja arvatud muidugi siis, kui ta hindi keeles nalja kippus viskama… siis terve templitäis rahvast möirgas naerda, meie - kahvanäod ei saanud midagi aru :))
Satsang oli meie jaoks eelkõige õhtu tantsu ja muusikaga. Ja pidutseda nad seal juba oskasid!

Niipea kui esimesed helid kõlasid, tõusid inimesed püsti ja hakkasid tantsima. Igaüks oma koha peal, iseendale. Tantsisid noored ja vanad, nii nagu neile endale parasjagu meeldis. Mina teinekord lihtsalt istusin, vaatasin ja imetlesin, kuidas koguni 70 aastased naudinguga väänlesid:))
Peale muusikapala lõppu ei plaksutatud. Kuna enamik laulis kaasa, siis oli see muusikute sõnul ühislooming, millele ei saa plaksutada. Selle asemel istusid inimesed endale kohale uuesti maha, rätsepistesse, panid käed põlvedele, sulgesid silmad ja tajusid seda, mis kehas toimus. See oli väga huvitav ja eriline kogemus. Ma pole kunagi varem tähele pannid, kui mõnusad aistingud peale tantsu sees liiguvad.

Lõpp on konkreetne. Ei ole mingeid lisalugude nurumist ega midagi. Kui kõik, siis kõik. Homme ju jälle :)

Kuna meil oli vaikimise aeg, siis oli eriline tunne sõpradega koos tantsida ja laulda (see oli ainuke koht, kus me suud tohtisime lahti teha:)) ja lihtsalt koosolemist nautida.

Hollandlanna Maartje ja Patrick Rootsist.

30.12.2008 Esimene päev vaikuses…

2008-12-31T21:21:00.000-08:00

Alustasime täna kell 6:00. Tõusime varahommikul, kella 5st. Väljas oli veel pime ja jahe. Panime end vaikides riidesse, võtsime oma asjad ja igaüks läks, omal ajal, Vishalaksi Mandapisse. Ja nii oli igal hommikul, kogu selle 4päevase kursuse (Yes+ Advanced) aja.

Edaspidi läksin igal hommikul varem, et jõuaks veel enne teha päikesetervitust ja mõningaid joogaasanaid.

Paljud tulid hommikuti varem. Kes tegi oma hommikujoogat, kes tukkus niisama. Templi astmelisus on niimoodi ehitatud, et igal astmele mahub pikuti üks joogamatt. Nii me sättisime igaüks enda sinna paika. Ka mina hakkasin hommikuti varakult templisse minema. Tõusin viiest, pesin end puhtaks panin riidesse ja läksin. Need varahommikud olid imelised!

Iga hommikut alustasime erinevate joogastiilide kombinatsiooniga. Kui keha oli üles äratatud, siis tegime oma sadhanat – teatut harjutuste jada, millele järgnes paranayama* ja siis meditatsioon*. Joogaharjutusi sooritades oli õppisime ujjayi hingamist* , mis on mulle ka edaspidi väga vajalikuks ostunud.

Iga päev tegime korra ka lühemat Sudarshian Kriyat*.

Vaikimise aeg oli iseendaga olemise rahu. Käia üksinda ringi. Olla avatud kõigele. Olla selline nagu ma olen. Mitte hoolida sellest, mida teised arvavad (nagunii ei saa nad mulle seda öelda :) ) Kui käia vaikides, siis muutub iga sõna nii hinnaliseks, nagu võiks seda öelda vaid korra. Ja ei raatsi enam neid hetki kulutada mõttetu jutu peale.

Meditatsioon oli täna väga-väga raske.
Tegime täna meditatsiooni, kus tuli olla täiesti liikumatult, totally still. Tunnetada tühjust enda sees – hollow and empty. Oh my God.. mu jalad olid piinavalt valusad.. surid, valutasid... mul oli vahepeal tunne, et mu jalgu polegi enam keha küljes – niiväga ei tundnud ma neid enam... Hirm hakkas, et jalg ei hakkagi enam liikuma... Aga tahtsin vastu pidada. Koguni pisarad jooksid, sest NII valus oli….
Ja mõtted…! Need ei olnud sugugi hollow and empty, nagu meditatsiooni mõte oli... Mõtted jooksid kogu aeg teatud minevikusündmuste peale. Mõtlesin „What has to happen, happens“ ja püüdsin hoida commitmenti - olla meditatsiooniasendis, mitte liigutada, lasta kõigel minna. Hoidsin kinni mõttest, et see on commitment.
Kui meditatsiooni aeg sai läbi, võis end liigutada ja jalgu sirutada. Kui jalgade sees lõpuks surin vaibus ja Dinesh, meie õpetaja, rääkima hakkas, istusin endalegi märkamatult taas rätsepaistes. Ja valust polnud kusagil jälgegi! Nii et see peab paika, et meditatsiooni ajal „stuff comes out“. Juhtub see, mis juhtuma peab.

Hiljem olen mõistnud, et vastupidamine joogaasanates või meditatsioonid on kui treening, mis aitab hiljem vastu pidada teatud olukordades elus.

Hommikusöök oli kella üheksa – poole kümne ajal. Istusin omaette ja olin suht õnnetu, kui tuli Kamlesh ja lihtsalt istus mu juures. Ta teadis, et me vaikime, niisiis ei öelnud ta midagi, lihtsalt tuli, naeratas mulle ja istus mu juures. Mul oli sellest palju abi. Olin talle ääretult tänulik! Kas mu õnnetu-olemine oli Guruji „channelile“ läinud? Või tundis-märkas ta ise minu närtsinud olemist? :)

Raske, tõeliselt raske päev oli. Nutt oli enam kui kord kurgus. Pähe tikkusid mõtted, miks ma seda ometi teen?! Miks ma tulin nii kaugele, eemale oma lastest, kellega ma nüüd isegi ühendust ei saa hoida :(

Mitmed konkreetsed igapäevased asjad olid ka, mis olukorda sugugi lihtsamaks ei teinud, vaid mind päris ärritada suutsid :))
Et siis ... minu soov läks täide – saada seal toas üksi olla... Saingi :P
Toakaaslasteks oli kolm argentiinlannat. Üks neist oli väga sümpaatne. Ka tema mees oli ashramis, meie kursusel.

Kaks teist tüdrukut olid verinoored ja uskumatult lohakad… Nende asju (alustades joogamattidest ja lõpetades rinnahoidjatega...) vedeles toas igal pool.

Tüdrukud – ilmselt polnud kunagi tubaste satikatega kokku puutunud… Brr! mina ka mitte! - viskasid prussakatõrjevahendid ära. Ei olnudki vaja kaua oodata, kui esimene oligi platsis. Mingi teise lendava putuka peale hakkas üks tüdrukutest kiljuma ja hüppas voodile. Ma tapsin selle ära. Vannitoas valget plastikämbrit äravoolukohast ära võttes istus nägin seal all istuvat järgmine prussakas. Litsusin selle laiaks ja viskasin wc-potist alla. „Krt!“ vihastasin. „No miks oli siis vaja need prussakatõrjepallid ära visata?! Ma saan aru, et lõhn oli omapärane, aga satikatega ühes toas küll magada ei tahaks… Lõpuks kirjutasin neile kirja, sellest oli abi.

Olukorrast toanaabritega õppisin seda, et „ära kunagi alahinda kedagi“ . Kui mina olen AoLis (Art of Living – see organisatsioon, kelle ashram ja kursused need on) alles uustulnukas, siis need mõlemad noored tüdrukud on erinevaid kursusi läbi teinud juba mingi kümmekond. Pealegi - nad mõlemad jäävad siia pikalt – üks 2 kuuks, teine 3 kuuks! Üks õpib ajurveedat, teine rändab peale ashramit üksi Indias ringi. Vau!

Kõige õnnetumaks tegi mind see, et ma ei saanud lastega suhelda.
Eriti Sylviaga. Kuidas ta suudaks sellest aru saada, et ma ei saa talle “head ööd” smsi saata ega talle vastata?! Olin sellest nii löödud, mõtted käisid ainult selle ümber.. ja ühel hetkel tundus mulle, nagu ma oleks mentaalselt saanud Guruji enda käest loa just Sylviaga smside teel suhelda. Hihii.. sms saadetud ja kohe hakkas kergem :)

Õhtul enne magamajäämist tegin enese rahustamiseks mudrasid*, mida täna õppisime ja see tagas rahuliku öö.

Ahjaa, tänases tunnis pidime kirjutama endale kirja. Ja andma 5 soovitust.
Minu omad olid järgmised:

(1) Kui Sa saad vihaseks ja lähed trotsi täis, võta rahulikult – see läheb mööda. See on Sinu ego, mis pead tõstab. Ole hoolas, et sa sel ajal lähedastele liiga ei tee. Mine ole looduses, kõnni, hinga, mediteeri.
(2) Veeda rohkem aega oma perega. Inimestega, kes olulised. Tehke mida koos. Millest jääks mälestus. Väärtusta (tee väärtuslikumaks) aega nendega koos.
(3) Hoolitse oma keha eest. Toitu tasakaalustatult ja tee harjutusi – võimle, tee joogat, liigu värskes õhus.
(4) Vaata üle oma materiaalne maailm ja loo selles korrektuure. Raha pole kõige tähtsam. Ega asjad.
(5) Võta aega endaga olemiseks.

Jai Guru Dev!

* Pranayama, meditatsioon, mudrad, Sudarshan Kryia, ujjayi hingamine – liiga palju sai siia teemasid, mis väärt sügavuti minekuks. Räägin neist lähemalt järgmistes postitustes.

Meditatsioon, pranayamad ja mudrad

2008-12-31T11:32:00.000-08:00

Kuna eilse päeva postitus sa niigi liiga pikk, siis toon siin eraldi välja need õpetused, mis väärivad natuke sügavamat käsitlust.

Meditatsioon

Kõigi ida õpetuste keskmes on meditatsioon. Meditatsioone on mitut tüüpi, kuid kõigi nende puhul on põhiline mõtete vaigistamine ja oma teadvusseisundi muutmine.

Meditatsioon on kindlasti selline õpetus, millest lugemises ja teadmisest ei piisa. See oleks sama, mis klaverimängu kohta lugeda, mitte ise mängida:)

Seepärast toon siia ära ühe meele vaigistamise meditatsiooni.

Istu võimalikult sirge seljaga, nii pääseb selgroo juures liikuvas peaenergiakanalis Sinu eluenergia kenasti liikuma. Istuda võib nii rätsepaistes, pool- või täis lootose-istes, kui ka lihtsalt toolil. Aeg ei ole siin ka üleliia tähtis. Kui on mediteerimiseks võimalik võtta vaid mõni minut, siis tasub see ikkagi võtta. Kogenumad mediteerivad tavaliselt 20-30 minutit.
Käed puhkavad põlvedel, peopesad ülespoole. Silmad võib sulgeda või hoita pool-avatuna, vaadates kas ninaotsa või enda ees meetri kaugusel põrandal mõnd punkti.

Alustuseks hinga nina kaudu sügavalt sisse ja hoia mõni hetk õhku kopsudes. See järel lase õhk aeglaselt välja. Korda seda veel kaks korda. See tegevus aeglustab Sinu ajulainete tegevus, viies sind beeta tasandilt ehk ärkveloleku seisundist alfa tasandile, muutunud teadvuse seisundisse. Alfa tasandilt alustatakse mediteerimist.
Hinga ühtlaselt ja sügavalt, ilma pingutamata. Jälgi oma hingamist. Pane tähele kerget kõhu ja diafragma tõusu sissehingamisel ja langust väljahingamisel. Kui tekivad mõtted – ja need tekivad kindlasti – siis märka neid, kuid ära liiguga mõttega kaasa. Tule tagasi järgmise hingamise jälgimise juurde. Eesmärgiks pole mõtete peatamine – neid tekib alati – vaid nende jälgimata jätmine. Pane tähele hetki, mis jäävad mõtete ja vabadustunde kogemise vahele.

Ole enda vastu leebe, ära pahanda endaga ega arvusta oma kogemust. Juhtub see, mis juhtuma peab. Märka kõike, mis esile kerkib, kuid ära analüüsi. Kujutle oma mõtteid mullidena šampanjaklaasis või pilvedena taevas, mis kerkivad ja kaovad. Naudi praeguses hetkes olemist.

Peale meele vaigistamise meditatsioonide on laialdaselt kasutusel ka juhendatud meditatsioonid.
Selle käigus viib juhendaja mediteerija sügavale enda sisemusse - meelerännakule. Meelerännakutel on oluline osa sümbolitel ja kaitsjatel, keda oma rännakutel kohtad.
Meie Indias selliseid meelerännakuid, juhendatud meditatsioone ei teinud, aga Eestis võib neid teha näiteks Holistilise Teraapia Instituudi meditatsiooniõhtutel. Väga põnevad ja vabastavad kogemused.

Pranayama

Prana on elujõud. Kui prana (sama mis Hiinas chi) voolab sinus vabalt , siis tunned end elujõulisena. Kui prana on blokeerunud, tulevad kurnatud ja haigused. Teadust tervislikust hingamisest nimetatakse pranayamaks. See on jooga neljas lüli. Läbi pranayama õpitakse, kuidas hingamine oleks teadlikum, tervislikum ja energeetilisem. Sest õige hingamine annab inimesele energiat. Võibolla ütlus vähese söömisega inimeste kohta, et nad elavad “õhust ja armastusest” polegi väga vale? ;)

Hingamine eemaldab organismist tõhusalt jääkaineid ja pingeid, tuues meie ellu selgust ja meelerahu. Hingamine mõjutab meie enesetunnet nii hingeliselt kui ka füüsiliselt.

Kui läbi sinu keha liigub suur hulk energiat, siis hingad sa loomuldasa jõulisemalt. nagu aktiivne tegevus muudab hingamise sügavamaks, võid ka ise teadlikumalt hingata, muutes kehale kättesaadavamaks suurema hulga energiat.

Ujjayi hingamine

Ujjayi hingamine oli kõige esimene hingamistehnika, mida me kõige esimese asjana kohe ära pidime õppima. Kõik joogaharjutused said tehtud ujjayi-hingamiste rütmis. Samuti tehakse seda ka teistes joogasuundades, nagu tänaseks kogenud olen – nii ashtangas kui kundalinis.
Ujjayi hingamine on pikk, aeglane ja sügav hingamine läbi nina, tähelepanu on keskendatud kurgule.

Loo kerge pinge kurgu tagaosas (häälekõris). See kitsendab õhu läbipääsuteed ja kontrollib õhuvoolu reguleerides hingamistsükli pikkust. Tekib kahisev heli.
Alusta hingamist läbi nina pikkade aeglaste hingetõmmetega. Võid prooviks alustada hingamist lahtise suuga, sosistades sisse ja välja hingates ahh, et kõrvalseisja seda kuuleb. Edaspidi hinga nii sisse kui välja läbi nina. Jälgi, et keha oleks lõdvestunud.

Ujjai hingamine lõdvestab keha ja rahustab meelt, soodustab meditatsiooni ja loob kehas sisemise surve, stimuleerib vereringet ja ainevahetust.

Jooga-asanate ujjayi hingamise rütmis sooritamine aitab olla rohkem kohal, olla hetkes ning aitab kaasa keha loomulikule venivusele ja painduvusele.
Ujjayi hingamisest on abi näiteks ka enne pingelist vestlust või esinemist - rahustab. Aga ka olukorras, mis tuleb lihtsalt üle elada – näiteks täiskiilutud ühistranspordis; valgusfoori ees, kui on kiire; või kellegi igavat juttu kuulates, kui lahkuda on ebaviisakas :))

Bhastrika

Üks peamisi hingamisharjutusi, mida me õppisime, oli Bhastrika. See on üks jõuduandvamaid hingamisharjutusi joogas ja seda võib nimetatakse ka “lõõtshingamiseks” .

Lõdvesta õlad ja hinga sügavalt kõhu kaudu. Pärast paari sügavat hingetõmmet hinga täielikult välja ja alusta sügavat jõulist nina kaudu sisse-väljahingamist, kulutades igale tsüklile 1 sekundi. Hingata tuleks nii, et liigub ka diafragma – vahelihas. Hoia pea, kael, õlad ja rinnakorv võimalikult paigal, vaid kõht liigub sisse-välja.
Kõigepealt tuleks hingata ca 10-15 korda bhastrikat, seejärel hingata 10-15 sek rahulikult. Kokku tuleks bhastrikat korrata kolm ringi. Pärast kolmandat ringi lihtsalt jälgi tajusid kehas.
Enamikel inimestest tekitab see hingamisharjutus jõulise ja energilise tunde.

Bhastrika sobib minu meelest hästi hommikuti, aga ka pealelõunal, kui tunned end uimase ja väsinuna. Bhastrika pidavat parandama ka seedimist ning intensiivistama ainevahetust.

Sudarshan Kriya

Kriyad on erinevad keha ja organismi puhastavad tehnikad, mis enamasti (niipalju kui mina kogenud) hingamisega seotud. Sudarshan Kriya on Art of Livingus Guru Sri Sri Ravi Shankari poolt õpetatav ainulaadne hingamistehnika.

Rakkudesse kogunenud ebapuhtus tekitab väsimust ja haigusi. Sudarshan Kriya vabastab stressist nii keha kui meele ja täidab iga raku meie kehas noorendava energiaga, mis ergutab keha ja vaimu. See tehinka toob organismi lisahapnikku, mis puhastab kudesid ja väljutab organismist jääkained. Koed elavnevad ning meelt täidab tasakaalu ja rahulolu tunne.
Uuringute tulemusel pidavat enamik inimesi oma kopsumahust kasutama ainult 35%, ent üle 80% organismi emotsionaalsetest ja füüsilistest ebapuhtustest on võimalik kõrvaldada kopsude kaudu.

Sudarshan Kriya mõju on uurinud India Rahvusliku Vaimse Tervise ja Neuroteaduse Instituut. Tulemused on julgustavad:

EEG tulemused näitavad, et Sudarshan Kriya abil saavutatakse pingevaba erksuse seisund.
Väheneb vere kortisooni (stressihormoon) ja laktaasi (stressi indikaator) tase organismis.
Väheneb depressioon ja ärevus.
Immuunsüsteem tugevneb.
Kolesterooli sisaldus veres langeb.
Ajutegevus aktiveerub ja keskendumisvõime paraneb
Vereringesse moodustub rohkem loomulikke antikehi
Taastuvatel vähihaigetel suureneb T-rakkude hulk.

Minu kogemus Sudarshan Kriya´st – tegu on erinevate rütmiliste hingamiste koostoimest tuleneva hingamistehnikaga. Kasutatakse teatud rütmilisusega nii pikki sügavaid hingamistsükleid kui kiireid diafragmahingamisi (meenutab bhastrikat).
Tulemused, mida kohe tunned, on igal inimesel erinevad. On inimesi, kes peale hingamist, puhkamise ajal hakkavad hakkavad tunnevad meeleliigutust ja hakkavad nutma või vastupidi, tohutu kergendust ja hakkavad laginal naerma. Mina tunnen enamasti üle keha mõnusat surinat - kätes ja jalgades, sageli ka põskedel ja näol. Peale hingamist on mõnus lõõgastunud olek, samas olles erk ja värske.

Äärmiselt lihtne on ka hingamine, mida me nimetasime nostril pranayama, tuntud ka kui Anuloma Viloma.

Seda võib tõesti praktiseerida kus iganes.
Sisuliselt on tegu vahelduvalt ühest ja siis teisest ninasõõrmest hingamisega. Hinga alustuseks mõned korrad sügavalt sisse ja välja.

Seejärel suru sõrmega vasakpoolne ninasõõre kinni ning hinga paremast sisse, hoia paar sekundit ning vajuta kinni parempoolne ninasõõre ning hinga parempoolsest välja. Hoia paar sekundit ja seejärel hinga parempoolsest sisse, vajuta parempoolne kinni ning hinga vasakpoolsest välja.

See hingamine rahustab ja lõõgastab ning tasakaalustab mõlemad kehapooled.
India me hingasime sedasi enne mediteerimist ja teinekord ka peale seda ca 5 minutit. Tänaseks olen ka kogenud praktikaid, kus hingamine on siin teatud rütmilisusega - teatud arv sekundeid sisse, teatud arv hinge kinni hoida, teatud arv sekundeid välja hingata jne. Üks võimalik rütm on 4-16-8.

Mudrad
Nagu kirjutasin, tegin eile õhtul keha ja meele rahustamiseks erinevaid mudra-asanaid koos hingamisega. Räägin natuke mudradest ja nende toimest.

Mudrad on kindla sümboolse tähendusega käte ja sõrmede asendid. Sanskriti keeles tähendab mud , pöördumist jumala poole. Ida traditsioonides kasutatakse mudrasid peale jooga ka kunstis, tantsus ja draamas.

Erinevatel mudradel on erinev mõju. On näiteks kaitsvaid, võitvaid, õnnistavaid, ravimudraid. Osa kasutatakse enne tervenduspraktikat teistele energia vahendamiseks. Ühed aitavad leida ühendust oma sisemise minaga, teised jällegi vabaneda kannatusi valmistavatest emotsioonidest: vihast, kadedusest, ihast jne. Teatud mudrad on toeks mediteerimisel, aitavad keskenduda ning energiat koondada. Juba lihtne sõrmede kokkupanemine rahustab või ergutab, aitab unetuse puhul, tugevdab immuunsüsteemi, parandab keskendumisvõimet ja mälu, loob sisemist harmooniat.

Mõnedes traditsioonides on ka igale sõrmele omistatud kindel sisemine funktsioon.
Näiteks on pöidla vastavus tuli, nimetissõrmel õhk, keskmisel sõrmel taevas, nimeta sõrmel maa ja väikesel sõrmel vesi.
Vastavalt sõrmede asendile võib kehas neid jõude mõjutada ja tasakaalustada. Oluline on ka käsi kui osa tervikust. Nii näiteks kannab budistlikus õpetuses parem käsi meesaspekti (s.o vahendid ja meetodid tegude sooritamiseks, kogemused), vasak käsi aga naisaspekti (kogemus tühjusest, elutarkusest). Koos olles sümboliseerivad nad ühendust, milles aktiivne meespool on ühenduses süveneva naiseliku tarkusega.

29.12.2008: Esimene kursuse päev

2008-12-29T21:09:00.000-08:00

Hommik oli imeline! Ärkasin ca pool tundi enne kella, kella viiest. Olin rõõmus, et mööda kanalisatsiooni mulle polnud külalisi tulnud :) Käisin dushi all, et valmistuda mitmetuhande aasta vanuseks traditsiooniliseks rituaaliks - pujaks.
Kui end Vishalaksi Mandapi poole teele asutasin, oli kõik päikesetõusust roosa. Muide, jänes, mis alloleval pildil paistab, on prügikast:)

Puja on pühendunud palveteenistus Indias, mida korraldatakse teatud regulaarsusega erinevate sündmuste tähistamiseks nii festivalidel, templites kui ka kodudes.
Tegu on esmapilgul igavana tunduva, kuid sellega sügavamalt tuttavaks saades äärmiselt huvitava ja vaatemängulise traditsiooniga.
Puja korraldatakse austuse, pühendumise ja jumaldamise märgiks mõnele tähtsale inimesele või (hindu) jumalusele, meie puhul Gurule, et saada tema õnnistust. Selleks muidugi mõista enamasti see isik kohal ei viibi :)

Puja ajal kogunetakse ümber altari, kaunistatakse see lilledega, toidu, veega ning süüdatakse küünlad ja õhku puhastavad viirukid. Puja käigus lauldakse, kummardatakse, loitsitakse (see on vist sobilik eestikeelne vaste sõnale chant :) ning tehakse teatud rituaalseid tegevusi.

Peale pujat alustasime oma kursuste osaga. Alustuseks chantisime mantrat „Om Namah Shivaya“. 72 korda. See tõmbas täiega kaasa – kõik voogas, keerles, tõusis templi kõrgustes laineharjale ja sööstis sealt täie kiiruga alla. Võimas!

Mantra „Om Namah Shivaya“ on üks võimsamaid ja populaarsemaid Sanskriti mantraid.

Muide, sanskritikeelsete mantrate chantimisel ei ole üldse oluline, kas nende tähendusest aru saadakse või mitte. Oma mõju avaldavad nad ikkagi. Samas, teades mantra tähendust muutub selle vägi kordades võimsamaks.

Mantra algab algvibratsiooniga „OM“

„Namah“ tähendab „kummarduma“ või ka „austama“
Hinduismis tähendab Shiva jumaluse hävitavat aga seeläbi ka transformeerivat ehk siis taasloovat loomust.

Samas tõlgitakse seda ka: „ Ma austan jumalikkust Sinus/ eneses“. Mulle endale meeldib see kõige enam. See tähistab meie kõiksust, ühtsust ja jumalikkust.

Upamany kohaselt on Om Namah Shivaya selline mantra, et kui seda chantida nii, et süda ja keha vibreerirb, siis polevat vaja teha mingeid joogaharjutusi ega pranayamat (hingamisharjutusi)..

Tuletasime meelde Yes+ kursusel õpitut ja tegime läbi erinevaid kryiasid, rituaale.
Toon siia ettekujutluse saamiseks mõned näited:

* Vastandid täiendavad (opposites are complementary) – ära unusta - halvas on alati ka head. Oska seda leida.
* Surime. Ja mõtisklesime, mida teeksime, kui oleks veel 1 nädal elada jäänud? 1 päev? Mida Sina teeksid?
* Sündisime. Karjusime kui vastsündinud :)
* tegime Sudarshian Kriya`t. Hoidsin end natuke tagasi, kuna mul oli enne miskipärast ninast verd jooksma hakanud. Hingasin rahulikumalt. Vahepeal koguni tukastasin.
* Jagasime enda lugusid. Oma Elu lugusid. Aega oli igalühel 10 minutit. Olin grupis Jaanuse ja Jackiga. Imetlesin Jaanuse oskust rääkida oma elust lugusid. Lapsepõlvest, koolipõlvest. Hmm.. mina tegin oma elust vaid kokuvõtte.
* Jagunesime erinevatesse gruppidesse. Ühest grupist sai meie toetusgrupp kursuse jooksul – like a family. Teisest, suuremast, sai meie seva-grupp.

Seva on selfless service. Ashramis tehakse tööd tasuta, n.ö. seva korras. Hoitakse ashramit korras ja puhas, tehakse ja jagatakse sööki, kastetakse taimi ja tehakse parandustöid.

Pair-share E.T.-ga:
* Leidsime 10 positiivset omadust teineteise juures ja lugesime neid järjest ette. Ja siis 10 negatiivset. Kiitsime oma partnerit – Praize Your partner! Õppisime talume negatiivset.
* Seejärel tõime välja enda juures 10 positiivset ja 10 negatiivset omadust. Praize Yourself! Õppisime aktsepteerima enda juures negatiivset.
* Loetlesime teineteisele asju, mis meid meie elus häirivad. Alustades vanemate haigusest ja lõpetades sellega, et on ebamugav istuda. Iga asja peale vastasime: „That´s just the way it is right now. So what?! Everything changes. That will change also.“ See oli ääretult vabastav! Let GO!
*Äratasime endas oma sisemise jõu. - Awoke our inner strength. There is a Lion in You!
Jai Guru Dev!

Jai Guru Dev – oli ashramis tervituseks ja hüvastijätuks kasutatav väljend sanskriti keeles.
Tõlkes tähendab Jai "ma loodan" või "tänan (kedagi)" aga ka "võitu“. Dev tähendab jumalat või taevalikku. Guru tähendab õpetajat.
Selle ütlusega väljendatakse oma soovi jumalikkuse võidu (rumaluse) üle.

Sri Sri Ravishankar, Guruji, selgitab seda järgmiselt:
”You know there is a Big Mind and a small mind. Sometimes the Big Mind wins over the small mind and sometimes it is the other way around.

When the small mind wins over, it is misery and when the Big Mind wins, it is joy.

Small mind promises joy and leaves your hand empty. Big Mind may bring resistance in the beginning but fills you with joy.

The word Guru means great. Jaya means victory. Deva means one who is fun-loving, playful, light. One who is playful is often not dignified and when one is dignified, he is often not playful.

Jai Guru Dev is victory to the Big Mind in you that is both dignified and playful. That is what Jai Guru Dev means: “Victory to the Greatness in you.”

You do not say victory or hail to the Master as he has won over already. You say victory to your own Self, your own Mind, which is being veiled by the small mind.”

Päev oli ääretult intensiivne. Pausid olid ainult hommiku-lõuna-ja õhtusöögiks. Söögid on nende välimusele vaatamata väga maitsvad. Välimuselt – nagu ma eelmises postitused kirjutasin - sellised püreetaolised massid. Söön naudinguga sõrmedega :)

Paremal vaade meie eluruumidele.

Jaanus, Choo2. Ainuke eestlasest noormees, kellega me küll palju ei suhelnud, kuid kellega oli sellegipoolest vahva vahelduseks eesti keelt rääkida. Parempoolsel pildil hooldatakse seva-korras ashramit.

Vishnalaksi Mantap päevavalges. Tempel, kus möödus lõviosa meie päevadest.

Õhtusel kokkusaamisel öeldi, et saan endale toakaaslased. Õigemini... ee.. et ma pean ise ümber kolima.. Minna vaikimise ajal uute inimeste juurde.... Brr, see mulle küll ei meeldinud...

Jah, täna õhtul algas vaikimise aeg. See tähendab seda, et alates tänasest õhtus ei tohi me kellegagi suhelda. Ei verbaalselt ega mitteverbaalselt. Keelatud on lugemine ja kirjutamine. Seega ka smsid, helistamised, internet. Eesmärk on olla iseendaga. Olla vaikuses. Kuulata iseennast, panna tähele oma mõttemustreid.

Öösel oli fantastiline kuu! Just kasvama hakanud kuusirp, mis oli nagu selili kukkunud – täitsa valesti oli taevas :)

Aga siit pildilt vist väga hästi ei paista… Kasutage kujutlusvõimet :)

28.12.08 Yes + kursuse follow up

2008-12-28T23:58:00.000-08:00

Astusin põksuva südamega ruumi.
Tegu oli suure avara saaliga, valgest marmorist trepja põrandaga ja valgete sammastega, mis kõrgus läbi kahe korruse.

Laes ilutses suur roosa lootoseõis, ja väike, mille ümber olid kujutatud ringjalt 12 sodiaagimärki.
Sellest ruumist sai järgmiste päevade jooksul minu “kodu”, sest varahommikust hiliste õhtutundideni veetsime me aega siin.

Inimesi oli päris palju – ca 800, nagu hiljem välja tuli. Parjasti käis n.ö. icebreakerina tutvumismäng. Seda mängu kogesin ka juba Eestis Art of Livingu kursuse esimesel õhtul. Esialgu ootamatu, kuid lõppkokkuvõttes väga ühtekuuluvustunnet tekitav icebreaker.
Tookord seda Eestis tehes tundsin end pehmelt öeldes kummaliselt. Ülesandeks on tervitada järjest inimesi, tutvustada neile ennast ja lisada: „I belong to You“- „Ma kuulun Sulle“. Neile inimestele, kes tundusid olevat n.ö. kenad ja sümpaatsed inimesed, oli seda lihtne ja natuke naljakaski öelda. Neile, kelle kohta tollal öelnuks „pole minu maitse“ – oli natuke see pigem kergelt vastumeelne. Aga see vabastav tunne, mis nende sõnadega kaasnes, oli veelgi kummalisem. Nii et siin võisin lihtsalt ja eelarvamustevabalt öelda kõigile, nii valgetele kui „mustadele“ (hindud on mulle üllatuseks ikka väga tumedanahalised), et „I belong to You“. Ja see tekitas tunde, et olen siia oodatud. Et siin on hea olla :)

Seejärel chantisime kõik kinnisilmi koos OM-mantrat.

Mantra ehk väesõna on vaimse energiaga laetud püha sõna. Mantra aitab meil oma meelt tasakaalustada, kuna ta katkestab lakkamatu mõtetevoolu, mis hoiab me meelt aktiivsena. Mantra laulmine (nagu muusika üldse) kergendab hinge ja vabastab energiablokeeringuid. Seega on tegu väga tõhusa ja kergesti kättesaadava stressirohuga.

Ja „OM“ (ehk AUM) on püha silp, mis on suurim kõikidest mantratest. OM-i peetakse algvibratsiooniks ehk kõige esimeseks vibratsiooniks, millest kõik teised vibratsioonid said alguse.

OM mantrat peetakse ka kõige mõjusamaks mantraks. See avaldab tugevat mõju nii meie kehale kui meelele, äratades meis uinunud füüsilised ja vaimsed jõud ning suurendades elujõudu. Kogenud teavad, et OM-i lausumine nii sisse kui välja hingates kaotab väsimuse ja kahandab depressiooni. Mantra pidev kordamine rahustab mõtteid, parandab tervist ja tekitab kummalise kerguse- ja rõõmutunde.

Seal koos 800 inimesega koos Omi chantida oli uskumatult meeliülendav kogemus. Helid algasid minu rinna seest, keerlesid koos teistega, järjest suuremalt ja kõikehõlmavalt ja kaasahaarvalt kuni lae alla välja.... ja tulid vaikselt M-vibratsiooniks sumbudes alla tagasi.. Võimas!

Kamlesh (ta ise siin õpetaja rollis ei ole. On siin, et olla meile, kelle ta siia kutsus, toeks. Ja et elada natuke aega ašramis) Niisiis võttis ta mul peale kursust “nööbist“ kinni ja uuris, kuidas asjad lähevad ja kuidas olen end sisse seadnud. Naeratasin talle ja olin selle eest tänulik. Rahvast oli palju, kuid kontakti polnud veel kellegagi jõudnud saada. Ta viis mu Sarah juurde ja palus, et viimane mulle ümbrust näitaks.

Kuna oli õhtusöögiaeg, siis liikusime koos kõigi teistega ja Sarah`ga söögisaali. Söögimajas oli kaks saali – üks kohalikele – s.t. hindudele ja teine nn. internationalidele. Hindude saalis oli söök neile kombekohaselt spicy, meie omas oli mahe. Võis küll valida spicy`t, kui keegi soovis. Samuti söödi hindude saalis maas istudes ja söögiriistu seal ei olnud – nad söövad parema käega. Segavad käega toidu kokku ja panevad suhu. Meil olid lusikad . Ma proovisin ka käega süüa. Täitsa hea oli :) Tõsi küll, see õnnestus ainult siis, kui kasutasin abivahendina riba lapikust leivast, mille sisse siis riisi ja kastme püüdsin. Päris sõrmedega mina küll riisi süüa ei suutnud. Kuigi – see põhimõte, miks kätega süüakse, oli mulle sümpaatne. (Kuigi kindlasti on see vahel seotud ka sellega, et neil lihtsalt pole lauahõbedat...:)) Nimelt see, et kätega sööki võttes jõuab sõrmede kaudu signaal toidu ajju ja sealt kõhtu. Samuti energiseeritakse niimoodi kätega toitu, mida süüakse.

Söögid olid väga maitsvad. Ashramis on oma köök, kus tehakse süüa kõigile, kes ashramis õpivad ja/või elavad. Siin tehakse tööd seva põhimõttel, aga sellest räägin ma ehk teinekord pikemalt.
Sõime mõistagi ainult taimetoitu. Põhjustest ka ehk teinekord. Toidud valmistati ajurveeda köögi printsiipide kohaselt.

Söögi eesmärk on anda kehale toitaineid ja energiseerida, mitte panna keha rohkelt seedimise peale energiat kulutama, nagu meie lääne söögid seda pahatihti teevad. Toidud olid väga mitmekesised ja värvilised. Maitsed olid huvitavad ja varieerusid nn.“omapärastest” maitsvateks ja “keele alla viivalt” ülimaitsvateks. Põhiroana oli tavaliselt riis kollase kastmega (selle kurkumi maitse hakkas küll lõpuks vastu:), lisaks erinevad aedviljad või salatid, supid vmt. Magustoiduks olid enamasti puuviljad või siis magusad vedelikud. Ülal on lisanditena näha rohelised läätsed, peet, kõrvitsa vmt. hautis, paremal kausis supp ja vasakul topsis magustoit. See oli natuke (ingverist?) vürtsikas, aga muidu magus soe jook. Mmm, superhea! All see kummalise välimusega roheline mass oli samuti üllatuslikult väga maitsev!

Õhtusöögilauas sain tuttavaks 5 inimesega, kes olid mulle järgmise 2 nädala jooksul nagu perekond :) Hollandlanna Maartje, Patrick, Jack ja Vlad Rootsist, Mariette Prantsusmaalt. Hiljem liitusid meiega ka Rosie Uus-Meremaalt ja Bindy Indiast.

Kuna õhtul ei saanud Vishalaksi Mandapisse sisse, kuna seal toimus mingi kursus, siis tegime ise oma „private satsangi“.

Meil toimus satsang muidu igal õhtul. (Mees itsitas, kui küsis smsis, kas pidutseda ka saate ja sai vastuseks, et igal õhtul:))
Satsang on India kultuuris „Guru seltsis olemine“ – lauldakse, mediteeritakse, küsitakse gurult küsimusi, mõtiskletakse... Definitsioonina tähendabki satsang koosistumist (elu)kogenud meeste ning naistega, kuulates, mida neil öelda on. Satsang tähendab ka paika, kus tõeotsijad kohtuvad omavahel oma guru juuresolekul... Meil oli satsang igal õhtul, osa neist tõesti ka koos Guruga. Kirjutan sellest hiljem natuke pikemalt.

Aga sel õhtul istusime me lihtsalt koos. Templi külje peal olid lootose õielehtede kujulised eenduvad marmorist platsid. Istusime seal, rääkisime oma eludest ja laulsime.
Hästi armas õhtu oli.
:)

Tuppa jõudes oli sees kerge põnevus – selle aja peale on mulle ju ometi toakaaslased tekkinud. Ja siis väike kahjutunne, et olin ikka üksi. Aga vähemalt olin ma endale esimesed sõbrad leidnud!

Nüüd magama. Homme algab Yes++ Advanced kursus. Alustame 6:30!

28.12.08 Kohalejõudmine ašramisse

2008-12-28T13:51:00.000-08:00

Ashramis võttis mind vastu Sarah, poisikeselik ja natuke pikaldane hollandlanna, kellega olen viimased nädalad tihedas mailivahetuses olnud ja kelle kaudu sai ka siia regatud. Ta on ka siin meie koordinaator. Regisime end sisse, meist tehti pildid ja anti kaelapaelad koos nimesildi ja ashrami kaardiga. Täna ei pidavat midagi toimuma, soovitati lihtsalt puhata.

Meie elupaigaks oli 4-kohaliste tubadega majakompleks. Ealdi ashrami osades olid ka 3- ja 2 kohalised elamisruumid.

Meie maja asus orus, madalamas kohas. Sinna viidi meid (mind ja kaht venelannat, kes samal ajal regisid) golfiautot meenutava sõidukiga. Läksin siis oma tuba otsima.

Tee peal tuhises meiega ühes suunas noormees, kes tutvustas ennast Ianina ja küsis, kust me pärit oleme. Ise on ta Miamist. Küsisin naljatades, et mis „oo Miami, mis koht see veel on..?“ Ta hakkas kohe sõbralikult selgitama :) Hakkasin naerma, et tegin nalja... kes siis Maiamit ei tea! Sel hetkel tundus, et Ian on seal vist juba mitmeid päevi olnud, nii kodusena tundis ta ennast. Hiljem alles sain teada, et ta jõudis kohalevaid paar tundi enne mind!

Toauksed olid suletud koodlukkudega. Nagu vanal vene ajal šeifidel – keerad vasakule 3 korda 55, siis paremale 2 korda 14 ja siis jälle vasakule 1 kord 64:)
Kui toaukse lahti lõin, siis lõi ninna tugev omapärane lõhn. Sisse astudes sain aru – et prussakaid tubadesse ei roniks, siis oli nii kraanikausi kui dushiruumi äravoolu juurde pandud spetsiifilise lõhnaga valgeid ümaraid tablette. Igatahes parem see lõhn (mis on kindlasti harjutav) kui öised külalised :P
Tuba oli tagasihoidlik, aga täitsa kena. Mul oli isekalt hea meel, et olin esimene ja sain endale sobiva voodi valida. Akna allaJ „Huvitav, kas seda isekust minust ka siin välja roogitakse?“ mõtlesin.

Magasin. Uhh, kui väsinud ma olen! Kui üles ärkasin, värvis loojuv päike just varje roosaks. Õue vaadates nägin, kuidas loojang värvis kõrvalasuva hoone seinu roosaks ja taevas tõmbas järjest värvilisemaks. Ilus! Minu lemmikaeg looduses – päiksetõus ja päikseloojang.

Õhk on veel päevasest palavusest mõnusalt soe. Tuli meelde, kuidas läbi une olin kuulnud inimesi kusagil eemal ja samal ajal lähedal koos laulmas ja oomi chantimas. Need helid tundusid nii võimsad, nagu lausujaid oleks tuhandeid koos olnud!

„Peaksin üles tõusma ja ümbrusega tutvuma minema“ ajasin end voodist üles. Nüüd tundsin kerget kahjutunnet, et vahepeal polnud kedagi mu tuppa juurde tulnud. Üksi on kuidagi kõhe minna... Võõra rahva hulka..
Võtsin südame rindu ja läksin. Kuna mulle tundus, et kõrvalasuvas hoones on palju rahvast, siis võtsin suuna sinna. Seal näitas tõesti silt, et kursus käib. Astusin ühte ruumi sisse, istusin teiste juurde rätsepistesse põrandale maha ja jäin kuulama. Aga minus tekkis tunne, et ma ei kuulu siia.... Tõusin püsti ja lipsasin välja. Läksin sama teed pidi tagasi, mida mööda olime enne golfiautoga tulnud. Vaikselt läks järjest pimedamaks. Üleval majade vahel oli nii palju kohalikku rahvast! Tundus, et neile pakuti seal tee ääres süüa. Nii nad siis käisid, naised oma saride lehvides ja sõid, India kombe kohaselt, ühes käes toitu (ajalehepaberil) hoides ja teisega seda suhu pannes. Hiljem sain teada, et pühapäeviti korraldatakse ashrami poolt selline ümberkaudstele elanikele, kes ashramis elavad ja töötavad, selline õues söömise üritus.

Registreerimispunktist leidsin Sarah, kes vaatas mind ehmatanud näoga ja viipas käega – mine ruttu, kohe algab peale! „Kuhu? Mis?“ olin segaduses. Tuli välja, et meie kursuse esimene osa oli just alanud. Kiirustasin natuke pahaselt („enne ei öelnud Sa midagi, et täna kursus algab“) selle suure ilusa hoone poole, mida olin enne möödaminnes ja hiljem oma aknast imetlenud.

Hoone nimi on „Vishalakshi Mandap" ja selle ilu ning uue alguse põnevus lummas mind. Siis ma veel ei teadnud järgnevate päevade jooksul möödubki pea kogu mu elu selle imeilusa templisarnase meditatsioonihoone katuse all.

28.12.2008: Jõuan Bangalore`i

2008-12-28T13:33:00.000-08:00

Kui lennukis silmad lahti teen, on kell 10:55. Pakutakse sööki. Toit on uskumatult maitsev! Eriti kui väljanägemisega võrrelda:) Liha, sibulapirukas, magustoit... Mmm! Aga kõhus annavad bakterite vallutused juba vaikselt mürinat tunda.. Võtsin 2 tbl Lacto7 igaks juhuks sisse.

Minu lähedal istuvad kohalikud India naised. Nad on enamasti värvilistes sarides. See on tõesti imeilus! Minu kõrval istub vist oma 70 aastane naine. Ka saris. Lennukis üks naine (ainuke valge inimene peale minu) küsis, et kas ma lähen ashramisse. Vastasin, et jah. Tuli välja, et tema ka. Aga paraku erinevatesse.

Tundub, et tabletid aitasid, kõht rahunes maha ja nüüd on täitsa mõnus olla.

Bangalore`i jõudes lootsin, et mulle on vastu tuldud. Aga ei...
„Uhh.. „ mõtlesin taksojuhtidega kauplema asudes... „mina küll endal nahka üle kõrvade ei lase tõmmata“.
Esimene pakkumine oli 1400 Rs... Sain lõpuks 900 Rs-ga. Selline kõikumine! Kamlesh (minu õpetaja Art Of Livingu kursusel, ta on ka siin) soovitas läbi smsi Maruni taksofirmat. Kui ma selle firma taksode kohta taksode rivis küsisin (neid ei paistnud kusagil), siis muidugi teatati mulle, et „see firma ei töötagi enam“ :))Issand, keda te siin lolliks peate ! :)

Nüüd ma saan aru, kuidas on see võimalik sõita lennujaamast kohale 2-2,5, kuigi lennujaam on linnast 40 km väljas ja ashram Bangalore`ist 21 km... Terve tee on inimesi, loomi, autosid täis... Kõik liiguvad kusagile. Ja kõigiga arvestatakse.
Bangalore`is elab 5,3 miljonit inimest, olles rahvaarvult Indias kolmas linn. Khm!
Linn, mis on üks India kiiremini arenevaid metropole, peetakse India Silicon Vallyks. Seda just tugeva IT sektori tõttu, kuid Bangalore on tuntud ka mitmete ülikoolide ja uurimisinstituutide poolest.

Taksoga läbi linna sõites märkasin, kui vastuoluline see oli. Ühel pool teed hütid, teisel pool lossid ja villad. Värvilised naised ja kulunud mehed. Poolikud, katkised hooned kõrvuti uhkete jumalakujudega.

Hindud on vist tõesti väga vähenõudlikud...
Imetlesin, kuidas naised oma lapsi süles hoiavad, puusal tassivad.
Märkasin paljusid paarikesi (ja mitte enam esimeses nooruses) pargipinkidel kahekesi istumas, sageli käest kinni hoides või siis tsiklitel mööda linna liikumas, naiste sarid-õlasallid lehvimas tuules. Sageli istus tsiklil mehe ja naise vahele litsutuna (või siis ees) laps. Või mitu :)

Lõpuks jõudsime sellest tolmusest, lärmakast ja rahvarohkest linnast läbi. Ashram oli roheline, puhas ja tõesti imeilus.

27.12.2008: Ja lend algab

2008-12-27T23:38:00.000-08:00

Kell on 16:25, istun Helsingi lennujaamas. Mingit ärevust ega hirmu üksi Indiasse mineku ees ei ole / ei tunne. Selles hetkes, mis praegu on, ei ole ju midagi karta. Ja seda, mis tulla võib, tundub mõttetu karta :)

Esimest korda tabas mind teistmoodi tunne, kui oma Mumbai-lennu värava (gate`i) juurde jõudsin. Nii palju musta nahavärviga inimesi... kergelt kõhe hakkas. Nii otsisingi istumiseks ikkagi piirkonna, kus oli rohkem heledanahalisi :)

Lennukis istusin kahe

noormehe

keskel. Akna all istunud india päritolu Rootsis elav noormees osutus väga huvitavaks vestluspartneriks. Ta olla alates 5 eluaastast Indiasse adopteeritud ega tunnegi õieti India kultuuri. Aga nüüd on oma vennale appi minemas. Klappisime nii hästi, et jutustasime viimaste hetkedeni enne kummagi lennukile minekut. Me olime kogune erinevatel terminalides. Mina olin A terminalis, tema B. Vahetasime siin raha. EURi kurss oli 63,85 + 2% komisjon + 25 Rs. Hea, et mul söök kaasas oli. Sõime kaasavõetud vorsti ja leiba. Ostetud mahl maksis 150 Rs... Terve lennujaam oli küll väga-väga puhas. Põrandad, tualettruumid... võibolla me jõudsime esimestena peale öist pesu :)

Kell oli 4:25 kohaliku aja järgi. Tallinnas hakkab kell hommikul 8 saama. Sylvialt oli postkastis sõnum „Head ööd emme :)“
Lennuk Bangalore`i läheb kohaliku aja järgi 9:45. Eestis on kell siis 6:15.
Päike on kõrgel, õhk on 24kraadi.

Kuidas saada India viisat

2008-12-18T09:29:00.000-08:00

Mina sain oma viisa täna kätte!! Sellega sai nüüd viimane ettevalmistav asi korda aetud:)

Aega kulus mul sellele protsessile - saatmisest kuni tagasisaamiseni - 9 tööpäeva. Vahepeal jõudis just murepisik põue pugeda, kui mulle helistati India saatkonnast (!). Ma olin reisi eesmärgiks kirjutanud "education", mida nad siis täpsustada soovisid. Minu tulevane ayurveda ašramikogemus läks ikka "turistika"-kirja :)

Jagan siis kogemust, mis kokku kogutud taas Trip.ee-st, sõpradelt ja enda kogemusest.

Viisablanketi saab kas

Helsinki saatkonna koduleht: http://www.indianembassy.fi/index.php?id=83
Estraveli lehelt: http://www.estravel.ee/index.php?lang=est&main_id=62,71,154

Viisaks on vajalik:

- pass, kehtiv vähemalt 6 kuud pärast eeldatavat Indiast lahkumise kuupäeva

- 1 ankeet

- 1 värviline passifoto, mis tuleb ankeedile kleepida

(muide, reisile soovitatakse kaasa võtta lisa-passikoopia + 1 värviline passipilt, juhuks kui juhtub..)

Viisat saab tellida:

Estraveli kaudu (tasud: riigilõiv 50.-eur ehk (783.-eek) + teenustasu 645.-eek
tähitud postiga /DHL-iga vmt

Kirjutan natuke, kuidas postiga saata. Ametlikult muidugi ei tohi raha tähitud kirjaga saata, aga sa ei pea ju ümbriku sisu postitöötajale tutvustama. Kindlasti kasuta tähitud kirja, sest rahast olulisem on pass. Ja nagu ma olen aru saanud, "teevad kõik nii" ja asi toimib. :)

Pane (soovitatavalt paksu mullikilega turva-) ümbrikusse:

pass
täidetud blankett (kleebi foto blanketile)
raha (50 EURi riigilõiv + tagasi saatmise postikulu (mina panin 10 EUR)
Sinu aadressiga ümbrik, millega viisa tagasi saadetakse.

Mul tekitasid küsimusi teatud lahtrid:

1) "Issued at" - sinna võib panna KMA (ehk kodakondsus- ja migratsiooniamet)

2) "Social Security No." - sinna pane enda isikukood

3) "In India (Place of stay)" - mina panin oma ašrami nime ja aadressi. Aga sinna võib panna mõne hotelli aadressi, mis sinu sihtpunktis asub. Või linnade nimed.

Ja saada dokumendid postiga Helsingisse, aadressile Embassy of India, Satamakatu 2A8,

00160 Helsinki (Finland).
Ja jää ootama :)

Täna võtsin esimese malaariatableti :)

2008-12-16T13:38:00.000-08:00

Vaktsineerisin end hoolega kõige vastu, mida arst soovitas, kuigi siin mõni tarkpea kirjutas, et kui aasta alguses Goasse ja Keralasse minna, siis ei ole mingit vaktsineerimist vaja. Et vihmaperioodist on siis juba tükk aega möödas ja ka malaaria oht väike. Arst vangutas selle jutu peale pead ja mina kuulasin kohe kenasti sõna :)

Vaktsiinidel on ka oma kindel aeg, mille jooksul mõjuma hakkab, seega tasub asjatundjate poole pöörduda suht aegsasti.

Vaktsineerisin end järgmiste asjade vastu:

A-hepatiit (400 kr) - süstitakse käsivarde
kõhutüüfus (250 kr) - - süstitakse käsivarde
ja ostsin malaariatabletid (retseptiga, 12 tk, 351 kr) - 1 x nädalas sissevõetav tablett. Võtmist alustatakse 1-2 nd enne reisi ja jätkatakse 4 nd jooksul peale tagasitulekut.
Teetanuse süst oli mul just suvel tehtud, kui jala katki kukkusin.

Tallinnas saab end Vaktsineerida Meremeeste haiglas.

Muudest medikamentidest võtsin kaasa järgmised:

sääsetõrjevahend (soovitati kaasa osta, kohapeal pakutavad olevat suht mittetoimivad). Oleks hea, kui see sisaldaks DEET`i (Diethyl-meta-toluamide)
Ibuprofen (nii palavikualandaja kui valuvaigisti)
Neoangin (uskumatu, kuid kurk pidi seal lihtsalt haigeks jääma)
söetablette (5 lehte) kõhuhädade tarbeks
Lacto7 -seedetrakti tugevdamiseks
cutasept - jalgade desinfitseerimiseks
loratin - allergiarohi (kasutada sääsehammustuse vm allergilise reaktsiooni korral)
joodisalv (+plaastrid) - haavade jaoks

Ei oleks osanud arvatagi, et rohtusid nii palju vaja võib minna... Aga tjaah.. loodetavasti ei lähe neist ühtegi vaja :)) Märksa hullem lugu, kui vajadus on, aga kaasas pole.

Enne minekut soovitati nädal aega organismi tugevdada. Selleks sobivad järgmised vahendid:

punane päevakübarat (ecchinacea),
c-vitamiin
GNLD küüslaugupreparaat
Lactobacillus acidophilust sisaldavad toidulisandid

Nu ja siis ma peaks tugev olema! :)

Muud soovitused igapäevaseks kaitseks, mis pärit Trip.ee`st, arstilt ja mulle saadetud eelinfobukletilt:

kraanivett + jääga jooke mitte juua - ainult pudelivett
hambaid pesta vaid keedetud või pudeliveega
vältida lahtilõigatud puuvilju ja
tänavatel pakutavat värsket mahla,
vältida värskeid salateid ja
üritada süüa korralikult läbi keedetud/praetud sööki.
Kõhuhädadest saab ise eemale hoida käsi pestes ja desinfitseerides (apteegist alkoholi lapid või niisutatud salvrätid väga head)
soovitatakse süüa seal, kus palju kohalikke käib.Toiduainete käive on sellistes paikades kiirem ja kraam ei jõua roiskuda, erinevalt mõnestki kallist vähekäidavast restost.

Nali naljaks, aga diarröasse nakatuda küll ei oleks lõbus...

Veel lennupiletite ostmisest

2008-12-16T12:27:00.000-08:00

Nüüd kus mu sõit on kindel, avastasin et kõike siinset oli märksa lihtsam taluda. Pori.. märga.. külma kodu... finatskriisi... pingeid tööl ja segadust kodu ümber.
:)

Minu sees tekkis koht, kuhu end oma peas sain peita ja see teadmine, et varsti lähen, saan kogeda uut ja põnevat ja seal on soe (!) andis mulle jõudu ja energiat.

Registreerisin end lõpuks, viimasel hetkel Art Of Livingu kursusele ära (regimise eeltingimus oli piletite olemasolu)!!!

Küsimärgiks jäi, et kas saan võtta kohe Mumbaist piletid Bangalore`i edasi või mitte??

Piletil oli kirjas Mumbaisse saabumise kellaaeg 4:25 (+ 1 day). Kuna ma olin lugenud, et Finnairi lennukid võivad tõesti 6-12 h hilineda, siis hakkasin muretsema, et kas saan ikka edasisõidu pileti ära osta..

Hihii.. lõpuks aitas üks nutikam tüdruk aru saada, et see tähendab seda, et ma jõuan kohale 4:25 (lendutõusmisest) järgmisel kuupäeval :))

Siselende oli lihtne otsida. Panene siia trip.ee`st nopitud lingid:

Erinevaid lennufirmasid oli valikus palju, mina sõidan Air Indiaga.

Ahjaa, üks tähelepanek veel.

Kui ma hakkasin Bangalore`i pileteid bronnima, siis ehmatasin ära, kui suured hinnavahed on, kui mul õigele lennukile piletit ei õnnestu saada. Lennuhinnad algasid 448 Rs ja järgmised olid juba 1700 Rs. "Üüratu vahe!" mõtlesin ma ahastuses...

Kui hakkasin ruupia kurssi arvutama, sain aru, et vahe on kõigest 300 EEKu :))

Vaatasin igaks juhuks ka kindlustustingimustest järgi, mitu tundi on lennu hilinemise korral omavastutus. See oli 4h. Nii et ostsingi ära Mumbaid-Bangalore`i pileti, tiba üle 4-tunnise vahega. Eks näis, mida seal seni teen... magan joogamatil?!

Olen tänulik neile tegelastele, kes Trip.ee`s on viitsinud kirjutada koguni lennujaama plaanidest ja sellest kuidas pääseb siselendude terminali!

Plaani linki ma ei saanud kahjuks lahti, kuid kahe terminali vahe olema väike ja pealegi pidi käima tasuta buss teise terminali, ei tohi ainult lennujaamast välja minna. Buss sõidab umbes 10 minutit.

Teise terminali viivasse bussi pidi pääsema rahvusvahelise terminali sellest osast, kust ettemakstud taksosid saab tellida. Nagu seal soovitati: "Saabudes tule välja ning liigu pikki terminali esist vasakule. Kõige kindlam on seest lennujaama töötajate käest üle küsida. Suvalised kohalikud ei tea või ei taha sulle öelda."

Taksoraha pidi olema täiesti mõttetu maksta, kuigi ma olen aru saanud, et mitte kõigil ei ole õnnestunud bussi üles leida.... Seepärast võib taksoraha osutuda vajalikuks, kui keegi ei tea teise terminali sõitvast bussist midagi.

Ma olen aru saanud, et rongiga reisimine on Indias igati elamus.

Sedakorda mina küll seda ei plaani... Kui just tagasitulles nii ei lähe :)

Aga rongiplaane leiab siit:

http://www.greatnarulaholidays.com/

http://www.india-welcomes.com/

Reisiplaanid Indiasse pühadeajaks... is it possible?!

2008-12-15T12:05:00.001-08:00

Esimese hooga tundus suht võimatu leida normaalse hinnaga piletit pühadehooajal Indiasse...Hinnad olid kolossaalsed.. - 21,000 - 48,000 EEK!!!

Kammisin erinevaid lendude otsingumootoreid:

Finnair
Viimase hetke reisid
AirBaltic
Mainor Meelis
KalevaTravel
TravelIn, kes teeb otselende Goasse ja Keralasse.

Aga kõik oli täitsa valel ajal või hirmkallis...

Minu kursused kestavad 28.12-11.01.09, nii et väljalend peaks olema hiljemalt 27.12... aga enamik pakkus supersoodsaid pileteid kas detsembri alguses või hoopis jaanuaris.

Avastasin tänu sõbrake Merlele, et Finnairil on sageli päris n.ö. nädalalõpupakkumisi, mil võib saada soodsa hinnaga pileteid. Sel korral paraku mulle mitte sobivaid :P

Tegin erinevaid päringuid sõpradele-tuttavatele, kes reisiäris tegutsevad... Hinges oli soov, kuid võtsin rahulikult. Kui mulle on mõeldud sellele reisile minna, siis ma sinna ka saan. Kui ei ole, siis ei lähe, mõtlesin.

Asjaolud olid kõik soodsad

- järjestikused pühadepäevad, mis annavad võimaluse vähe puhkusepäevi kasutada :)
- lastel on koolivaheaeg, millest nädalakese on nad nagunii issi juures maal :)

- kes teab, kuhu elu on järgmiseks aastavahetuseks elu viinud. Kui see on meie soovidekohane, siis mul sarnast Indiasse-minekuvõimalust kindlasti pole.. :)

Ja siis õnnestus mul ühel heal päeval saada kohe kaks pakkumist:

Tallinn-Helsingi-Delhi, väljumisega 24.12, tagasi 14.01, hinnaga 8500.-

Tallinn-Helsingi-Mumbai, väljumisega 27.12, tagasi 13.01, hinnaga 9500.-

Mumbai on mõistagi ka minu sihtkohale, Bangalore`ile oluliselt lähemal, kui Delhi. Kuigi... sel ajal, novembri lõpus, toimusid just Mumbais terrorirünnakud.. Brr!

Sylvia küsis, kui esimest väljalendu lastega arutasin: "Emme, kas need inimesed ei tea, et lapsed tahavad jõulude ajal oma emmega koos olla?"

Nii saigi lukku pandud Tallinn-Helsingi-Mumbai, väljumisega 27.12.08, tagasi 13.01.09!

Jehhuu, India!! Siit ma tulen! :)

Ahjaa, see lennufirma, kust ma siis piletid sain, oli Kaleva Travel. Aitäh, Heili!

Namaste! Yes to India!

2008-12-15T11:30:00.000-08:00

Kui novembris Art of Livingu kursusel Yes Plus! räägiti jätkukursuse võtmisest Indias, siis see mõte lummas mind täielikult!

Juba paar aastat käidab mind mõte minna Indiasse.

Mitmed sõbrad on seal käinud ja nende pilte vaadates miski nagu kutsub mind.

Samas olen valinud reisida koos lastega ja India ei ole just see kohta kuhu nendega tahaksin minna. Osaliselt selle mustuse, ebahügieenilisuse ja kõrge haigusteriski pärast. Veelgi rohkem aga seepärast, et mulle tundus, et India on see koht, kuhu tahaksin minna iseenda pärast.

"Ja kui juba minna, siis ehk õnnestub veeta mingigi aeg ašramis..." mõtlesin ma, olles inspireeritud Elisabeth Gilberti raamatust "Söö, palveta, armasta".

"Ehk tasub ka ükskord proovida ka üksinda reisile minekut..?", mõtlesin ma vahel arglikult, olles inspireeritud neist, kes seda teevad...

Ja nüüd siis ongi just needsamad võimalused mulle ühekorraga avanenud!

Nagu ütles Marika oma reisiblogis, on reisiettevalmistus ja inspiratsioon, mida see annab, teatud moel samavõrd põnevad, kui reisile minek :)

Mõtlen tänulikkusega kõigile neile, kelle reisiblogisid olen lugenud, kes trip.ee`s
oma kogemusi on jaganud. Ja seepärast otsustasin luua samuti India reisiks eraldi veebilehe, mitte pikkida nõuandeid ja reisimuljeid oma tavapärase veebipäeviku lehekülgedele.